maad võttev maailmavalu

Läbi minu lühikese elu on aegajalt (ütleks isegi, et regulaarselt) olnud perioode, kus ma millelegi väga sügavalt ja vastuvaidlemata usun. Olgu selleks siis mõni põhimõte või arusaam, suhtumine, tegutsemismall. Sellised perioodid saabuvad sala; nad on kokku pandud pisikestest killukestest, mida endasse iga päev kogun ning ühel hetkel, kui pilt koos, saabub ka teadmine.

Alates maale kolimisest olen ma vaikselt ja märkamatult juurelnud loodussõbralike eluviiside põhimõtte üle. Teadupärast on võimalik keskkonnateadlik olla mitmel moel – mõni meist tunneb läbi ja lõhki teooriat, kuid praktikasse oma mõtteid panna ei suuda; teine aga ei tea teooriast mõhkugi, kuid läbi terve elu käitub ja elab vägagi „ökolt“. Lemmiku meelest kuulun mina pigem teoreetikute hulka, kellele meeldib seletada ning materjale koguda, kuid praktilist ja terviklikku väljundit luua ei suuda. Osaliselt ma isegi nõustun temaga, kuid mitte päris. Tõepoolest on minu roheliseks kasvamine saanud alguse informatsiooni kogumise ning analüüsimise põhjal, kuid aja jooksul on erinevad infokillud hakanud mu peas suuremat tervikut looma.

Kuid hoolimata enese analüüsivõimest ning varasematest kogemustest on mul taaskord peale tulnud maailmavalu. Eks oma osa selles on ka saatuse sõrmel, kes õigel hetkel vastava kirjanduse ette söötis ning sobivatele üritustele suunas. Saadud kogemuste ning oma varasemate teadmiste sünteesil olengi jõudnud sinnamaale, kus elulised probleemid on pead võtnud.
Et mu jutt liiga teoreetiliseks ei läheks, lisan järgnevalt mõningad küsimused/mõtted:
Kas te olete mõnikord mõelnud sellele, kas ja kui palju sisaldavad plastpudelisse villitud joogid silmaga nähtamatuid plastosakesi, mille me rõõmsalt sisse joome?
Aga olete te ehk mõelnud sellele, kas teie lemmikköögiviljade kasvataja oma toodangut ka ise süüa sooviks?
Või hoopis sellele, kuidas teie seljas olev puuvillane särk/pluus on tänu ohtratele kemikaalidele, mida antud taime ekstensiivseks kasvatamiseks on kasutatud, mürgitanud otseselt nii saagikorjajaid kui pinnast enda ümber?
Ehk olete mõelnud sellelegi, milliseid kahjulikke ühendeid te igapäevaselt toiduga sisse sööte, õhuga sisse hingate ning erinevate tekstiilide ja materjalide abil läbi naha sisse imate?

Usun, et tavainimesele tunduvad need küsimused täiesti arusaamatud. Hea, kuid enamus nende mõttestki aru saab. Kahjuks või õnneks on need minu jaoks aga saanud igapäevasteks dilemmadeks. Hea külg on muidugi see, et suurte piirangute tõttu, mida iseendale sean, on minu valikud kahanenud minimaalseks ning mul ei teki enam ahvatlustki omada paljusid asju, mis varem suu vesiseks ajasid. Teisest küljest aga tüütab pidev mure ja mõttetöö end ära. Tahaks ju mõnikord nö normaalne inimene ka olla. Osta täpselt see riidejupp, mis meeldib (mitte valida alati võimalikult looduslikku materjali ja/või taaskasutatud varianti), pesta oma keha ja pead lõhnavate ja värviliste pesuvahenditega (mitte muretseda selle pärast, mis naftakeemia seal sisaldub ning veekeskkonda tapab) või kasvõi süüa tavaliste kanade mune/juua tavaliste lehmade piima muretsemata nende tootjate (lehmade, kanade) elukvaliteedi pärast.

Piiri kahe äärmuse vahel on väga kerge ületada, hoopis raskem aga on nö hallis tsoonis balansseerida ning teha iseenda ja ümbritsevate jaoks õigeid otsuseid. Tegelikult on ju kõik formuleerimise küsimus. Oluline on põhimõtted enda jaoks läbi seedida ning kaine talupojamõistusega kuldne kesktee leida. Tundub, et vähemalt minu puhul on selle eelduseks asjadesse süviti minemine ning mõningane ajutine radikaalsus. Seega palun mitte pahandada, kui minu endast välja minemise võib tekitada kõigest Cif küürimispasta olemasolu majapidamises (kujutage ette seda kemikaalide kokteili, mida ta endas sisaldab ning mis ei idane ega mädane – loputusveega satuvad need minu koduümbruse pinnasesse, kus läbi taimede söövad sisse neid loomad ning ka meie ise ning kus nad mõneks ajaks oma viimase puhkepaiga leiavad), AlpenRose piima ostmine kohalikust kaubandusvõrgust (vaesed lehmad, keda ekstensiivse põllupidamise põhimõtted väga ei hellita) või kasvõi järjekordse totaalselt pakendatud toiduaine soetamine (mis saab pakendist edasi?).

Rääkides veel korraks naftakemikaalidest ning nende sattumisest meie toidulauale. Teadupärast toimub tänapäeva põllupidamine väga intensiivsel meetodil, eesmärgiga saada rohkem, kiiresti, suuremat. Selle saavutamiseks on vaja kasvavatele viljadele anda lisasööki väetiste näol ning hävitada konkurente pestitsiidide abil. Tänapäeva tarbimisühiskond nõuab üha enam ja enam tooteid; mida rohkem, seda uhkem, mida värvilisem, seda ägedam, mida sünteetilisem, seda ahvatlevam. Kes lastest ikka puuklotsidega mängib, kui on olemas värvilised Hiina mänguasjad (mis küll peale 1. kasutuskorda lagunevad ning prügi hulka satuvad). Domestose puhastusgeel, Vanishi plekieemaldaja, Fairy nõudepesuvahend ning Arieli pesupulber oma imekspandavate omaduste, „värske“ lõhna ja vastupandamatu välimusega lausa sunnivad inimesi end ostma ning ohtralt tarbima, pikemalt juurdlemata tegelikule sisule. Õige esitluse korral on väidetavalt võimalik eskimotele jääd ka müüa, rääkimata siis meie tavainimestest, kes halli massiga rõõmsalt kaasa liiguvad.

Kuid kuidas on ülaltoodud kurilased seotud meie toidulauaga? Alustame kõige lihtamast – taimedest ning loomadest. Nende seos meie toiduga on ühene; nimelt taimi ja loomi me otseselt söömegi. Sellega seoses saame lisaks toiduainete headele omadustele ja komponentidele kaasa ka kogu muu kraami, mida vastav isend endasse elu jooksul kogunud on. Kahjuks kuhjuvad mitmesugused raskmetallid ning püsivad keemilised ühendid elusorganismide erinevatesse kudedesse (nt rasvkude) ning jäävad sinna pesitsema. Mida kõrgemal toiduahela lülil on tarbija, seda rohkem kahjulikke aineid ta oma toiduga kogub. Sellist nähtust nimetatakse bioakumulatsiooniks. Ega asjata ei muretsetud aastaid tagasi meie kotkaste järelkasvu pärast – nimelt oli kotkastel probleeme munakoore kvaliteediga, mis liiga õrn ja rabe oli. Seetõttu hautavad munad purunesid kergesti ning uus elu jäi koorumata. Põhjuseks peetakse just erinevaid keemilisi ühendeid, mis takistasid munakoore sünteesi. Kahjulikud ühendid aga sai kotkas, kui toiduahela kõrgeimal astmel olev isend, oma toidulaualt, ehk siis kaladelt. Kalad omakorda kas teiste kalade või planktoni söömise kaudu. Nõndamoodi on ka inimesega; kapsastes ja rohulibledes võib keemiliste ühendite kogus olla väike, kuid loom, kes ülaltoodud asju sööb, kogub endasse juba suurema hulga aineid. Loom, kes sööb ülalnimetatud looma, kogub neid endasse veelgi rohkem. Inimene teadupärast on üks toiduahela kõrgeimast lülist ning seega ahmib endasse suurima võimaliku hulga raskmetalle ja püsivaid keemilisi ühendeid.

Sarnaselt toidule saame me kahjulikke ühendeid ka „suurepäraste“ puhastusvahendite kaudu. Esiteks, kui me ei loputa oma nõusid korralikult veega puhtaks, sööme oma nõudepesuvahendit järgmine kord toiduga taldriku pealt kõhtu. Loputusveega aga satuvad erinevad puhastusvahendid kanalisatsiooni ning lõpuks (oleneb asukohast, kui kiiresti) loodusesse. Kõike ei suuda puhastusjaamad eemaldada ning paljudes kohtades tsentraalkanalisatsioon puudub üleüldse. Seega on majaomanikel võimalus ühe käega hoolitseda oma kalliste maasikate eest ning teisega neid kanalisatsioonivee abil (mis enamasti imbub maja ümbruses maasse) tahtmatult mürgitada. Kolmas variant puhastusvahenditest kemikaale koguda on seda sisse hingates või läbi naha imendudes. Naha- ja limaskestade ärritused võivad olla just reaktsiooniks liigse keemia vastu, millega me iga päev end ümbritseda püüame.

Kuidas aga on Hiina ühekordsed mänguasjad seotud meiega? Asub ju Hiina rahvavabariik teisel pool maakera ning ei tohiks meisse kuidagi puutuda. Kahjuks aga on meie ühiseks aadressiks planeet Maa ning seega jõuavad enamus mürgitamisi ka meieni. Teatavasti võib üks liblika tiivalöök tekitada hiidlaine teisel pool maakera. Selles valguses tundub üsna loogiline, et naftasaadustest kokku käkerdatud plastmassikänkar omab üsna suurt ohtu nii meie tervisele kui ümbritsevale keskkonnale. Võtame kasvõi plasti tootmise, mis ei ole sugugi sarnane moosikeetmisele, vaid põhjustab mitmete mürgiste ühendite sattumist õhku, mis sissehingamisel jällegi ohtlikuks osutuvad ning ka veekogudesse, mille tarvitamisel võivad haigestuda nii veeorganismid kui ka inimesed. Lisaks veel transport, mille abil need Hiina imed meieni jõuavad. Suured konteinerlaevad sõidavad üle ookeanide, et jõuda Ameerikasse ja Euroopasse. Kui palju reostunud pilsivett ning kütust nad selle käigus merre jätavad, ei tea vist keegi. Reostunud vee tõttu aga surevad mereelukad ning vaesustub kohalik ökosüsteem. Peale lühiajalist kasutust viskame aga oma värvilise vidina prügikasti, kust ta satub prügilasse (ja jääb sinna sajanditeks samasugusena vedelema) või põletusahju (kus ta küll õnneks ära põleb, kui mille käigus eralduvad taaskord mürgised keemilised ühendid, mida me rõõmsalt sisse hingame).

Seda juttu jätkuks mul veel pikkadeks lehekülgedeks. Juba tekkiski tahtmine kirjutada ökosüsteemidest, kus teatavad isendid puudu ja surnud mereosadest, kus juba ammu keegi ei ela. Kuid ma võtan end kokku ning lõpetan sellega. Kaua ikka võib targutada ning padurohelist antireklaami tänapäeva ühiskonnale teha. Üleilmse linnastumise ja tarbimise suurenemise vastu mina nagunii ei saa, kuid vähemalt on mul võimalus elada ise oma põhimõtete järgi ning tutvustada neid leebelt ka teistele.

Lisaks on mul väga hea meel, et ma just eestlane olen ning Eestimaal elan. Siin vähemalt on, mille nimel elada.

samblaroheline,
tt