... on see käesolev aastaaeg mu akna taga. Mul pole üldiselt kombeks ilma üle viriseda, sest toredat leiab igas aastaajas, aga no tõesti ... See, mis viimased paar kuud on toimunud, on paras õudusunenägu. Muidugi on võimalik ka see variant, et ma olen lihtsalt vanaks ning väsinuks muutunud. Mistõttu talvine valgusepuudus, külmus ja pori mulle kergesti ihusse ja hinge poevad. Ja seal mind närima hakkavad. Kui ma veel noor :) olin, siis ei mõistnud ma sugugi, miks peaks sõitma sooja päikese alla puhkusereisile, kohapeal veel mittemidagi tehes. Eriti kummaline sihtkoht tundus olevat Egiptus ja nt Sharm El Sheik. Eurooplastele ehitatud oaas keset kõrbe, kus oleskled ja tarbid ainult hotellikomplekside teenuseid. Midagi ehedat ja kohalikku, peale mere, seal pole. Mulle ikka meeldiks avastada, uurida ja seigelda. Vähemasti oleks meeldinud. Juba teist talve aga vaatan ja mõtlen ma unistavalt soojamaareisi peale. Kui eelmise talve suutsin enamvähem normaalsena kevade ära oodata, siis sel talvel nii hästi välja pole vedanud. Kõik sai alguse juba detsembris, kui pikemalt kodune olin ja päikest pilve vahelt pea üldse ei paistnud. Jaanuari algus muutus olemine veidi rõõmsamaks, kuid seda ainult viivuks. Hakkasin võtma ka d-vitamiini hobuseannuseid, kuid eriliste tulemusteta. Ja nii ma siis tiksun vaikselt; ootan päikest, vaatan unistavalt soojamaareiside poole ning ootan kevadet. Tegelikult annab ka kodust välja saamine paraja annuse positiivsust juurde. Vähemalt mõneks hetkeks. Järgmiseks talveks peab juba varakult plaani välja mõtlema, sest vähemalt 2 aasta lõikes on tülpinud ja rusutud olek vaikselt süvenenud. Tundub täiesti kujutletamatult mõnus veeta nädalake sooja päikese käes mittemidagi tehes :) Eriti hea, kui keegi veel lapsi kah kantseldaks. Aga seniks, kuni päikest pole, peab oma tuju teiste vahenditega üleval hoidma. Huvitav, milliste?
kõigusoojane,
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar