Toimunud on märgatav edasiminek. Möödunud nädalal lõi Ittikesel lõpuks pirn peas põlema ning ta sai aru, et poti peal istumine pole niisama ajaviide. Peale seda pole põrandale/diivanile/sülle/voodisse ja jumalteabveel kuhu õnnetusi juhtunud.
Kummalisel kombel on mõlemale lapsele olnud algusest peale väga meelepärane Dhakra nimi. Võiks arvata, et see on midagi piisavalt keerulist aastasele lapsele, kuid võta näpust. Ittikene väänab Dhakra nime üsnagi arusaadavalt, samas kui mõni palju lihtsam sõna üle ta huulte teps mitte ei tule. Otto aga on Dhakra nime hääldamise ära unustanud. Terve elu on ta Dhakra öelnud, kuid nüüd tuleb hoopis Trakra või Traktor välja :)
Kolmandaks edusammuks on järkjärguline iseseisvumine. Kui mõningates asjades on ta olnud üsna varakult vägagi järje- ja enesekindel, siis nt ilma minuta jäämine sinna hulka ei kuulu. Peale 2-3 nädalast lasteaias üheskoos hommikute veetmist oleme jõudnud nii kaugele, et saan max tunniks ta nö üksi jätta. Seda eeldusel, et vahepeal olukorra muutust ette ei tule (saali minek, kohustuslik käte pesemine vmt :). Igatahes on algus tehtud ning hädavariant lapse hoiule andmiseks on olemas.
lapsevanem,
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar