Valge prints

Juba peaaegu aasta on möödas päevast, mil Dhrakra lahkus meie seast. Oma 12 eluaasta juures oli ta kõbus ja vitaalne härrasmees, kes mõnules sooja päikese käes, uitas ringi metsas ja põllul ning tundis viisakat huvi vastassoo vastu. Ühtäkki aga jäi ta haigeks ning hoolimata arstide ponnistustest enam sellest välja ei tulnud. 12 aastat on üsna pikk aeg ning seda ka koera eluea kohta. Kuid ikkagi ... Ma mäletan nii hästi seda aega, kui Dhakra kasvatajaga ühes majas elasime ning ma tema koeri  - afgaane ning salukisid - aknast imetlesin. Ning mõtlesin, et ükskord tahaksin ma endale ka salukit. Aastad läksid edasi, nemad kolisid ära maale ning ka meiegi lahkusime Lasnamäelt. Ühel heal päeval märkasin koerafoorumi kutsikalehel, et Helmil (see sama koer, keda juba varemgi olin imetlenud) on sündinud suur pesakond kutsikaid. Igaüks ise värvi ja olemisega. Ma päris pikka aega mõtlesin ja kaalusin, mida teha. Kuni lõpuks otsustasin, et just valge salukipoiss on see kõige ilusam ja armsam, keda enda juurde elama võtta. Dhakrat võttes olin ma vaevu 20 aastane, seega oli tal võimalus rännata kaasa minu eneseotsingutes, kodukoha otsimises, näha nii rõõmu kui pisaraid, taluda arvukaid koertest kaaslaseid, kellest ma arvasin talle seltsilised olevat (sa vaeseke keerad kindlasti hauas ringi praegu, kui sellele mõtled) ning olla esimeseks meeldejäävaks koeraks Ottole ja Ittikesele.

Aastate jooksul juhtus temaga ka igasuguseid seiklusi ning eks ta pidi minuga kannatama ka ebamugavat (aristrokraadile mittesobivat) elu. Kripeldama jääb see, et ma ei jõudnud talle pakkuda seda mugavust, mida ta minu arust oleks väärinud. Aeg sai enne otsa :(

Võrreldes harjumuspäraste lamba- ja karjakoertega oli Dhakra väga reserveeritud ning kinnine koer. Ta avanes ainult oma "sõpradele", kellele sai osaks vast suurim austusavaldus - sabaliputus. Ta ei teinud iial tüli ega olnud kellelegi ohtlik. Ta lihtsalt hõljus vaikselt ringi ning ajas omi asju. Küll aga oskas ta teha pahandusi :). Prügikasti sisu uurimine ning selle põrandale laotamine polnud mingi probleem. Samuti toidu varastamine. Ma pole kindel, kas ta võileiba oma kausist oleks soostunud sööma, kuid laua pealt varastades maitses see kindlasti tunduvalt paremini. Oma madala hääle ning umbusu tõttu oli ta väga hea valvekoer - vähemalt seni, kuni võõras ei näinud, kes haugub :) Minu jaoks väga lõbus oli vestlus naabrimehega, kes avaldas muret selle pärast, et Dhakra võib tema lammastele ohtlik olla, st nad maha murda. Saluki on tegelikult tõepoolest jahikoer ning võib väikestele loomadele (peamiselt jänesed) tõepoolest ohtlik olla, kuid Dhakra oli ses osas veidi lillelaps. Hurdajooksudel tundis ta palju suuremat huvi oma jooksupartneri kui kinni püütava saagi vastu. Kodus olevate küülikutega ta pigem soovis mängida ning kassi enamasti kartis :).

Ma loodan väga, et ükspäev on mul taas võimalik kodu pakkuda mõnele hurdale või teisele algupärasele tõule. Ning siis on mul kindlasti olemas ka tugitool, mis just temale mõeldud.

mälestustemaal

tt