Aasta alguses otsustasime, et kevad oleks suurepärane aeg reisimiseks - Eestist lõunapool on juba tunda sooja ning meie muuseumis ei ole kõrghooaeg veel alanud. Seega saaksime rahuliku südamega oma niiskusest vettinud konte soojendada. Kuna T on käinud läbi vist pea terve Euroopa ning ta soovis minna mõnda uude riiki, siis ei olnud meile mõlemale sobivate riikide valik just kõige suurem - Portugal, Gruusia, Leedu, Iisreael ja veel mõned. Peale ilmaprognoosi ja sobivate lendude ülevaatamist jäid sõelale Gruusia ja Iisrael, kuid kuna kevadel on Gruusia mägedes lumesulamise tõttu keerulised olud, otsustasime Iisraeli kasuks. Olime piletid juba välja valinud, kui meediast jooksis läbi info Iraani kindrali tapmisest, lennuki allatulistamisest ning võimalikust pingete eskaleerumisest. Õnneks olukord mõne aja pärast siiski stabiliseerus ning saime oma piletid ostetud. Koroona oli sel hetkel tagaplaanil ning suuresti Hiina probleem, mille tähtsust ei osanud me tol hetkel hinnata. Paralleelselt reisi lähenemisega aga hakkas ka kardetud viirus üha rohkem kõneainet tekitama. Veel mõned päevad enne väljasõitu kaalusime ka reisi tühistamist, lugesime hoolikalt kindlustusfirmade reisikindlustuste infolehti, jälgisime nakatunute arvu Iisraelis ja mujal ning mõtlesime läbi täiendavad hügieenimeetmed. Kuna olukord Iisraelis oli tunduvalt rahulikum kui nt Iraanis, Itaalias ja Hispaanias, otsustasime siiski reisile minna. Etteruttavalt olgu öeldud, et ma pole mitte kunagi nii põhjalikult ja tihti puhastanud oma telefoni, münte, kaarte, rahakotti kui reisil olles (ja peale seda). Kätest rääkimata. Võtsime nädalasele reisile kaasa terve seebitüki ning purgitäie C-vitamiini. Seep sai otsa ja vitamiinipurki jäi alles umbes veerandijagu tablette.
Meie reis algas pühapäeva lõunal, mil sõitsime Ecolines bussiga Riiga, et sealt järgmisel hommikul Eilatisse lennata. Bussisõit oli kuni Pärnuni kohutavalt ebamugav. Läksime peale Vana-Pääskülast, meie kohad olid hõivatud, bussis oli umbne ja kitsas. Pärnus vahetasime istekohti ning saime ruumi juurde. Sealt edasi möödus aeg filmide seltsis (soovitan väga vaadata filmi "Brooklyn"). Riias uitasime veidi ringi ning seejärel suundusime oma öömaja poole, et hommikul vara lennujaama sõita. Kuna lend Riiast Eilatisse kestis u 4,5 tundi, oli see ka kohutav :). Unustasin enne reisi raamatukogus käia ning seetõttu polnud mul midagi põnevalt ajuvaba lugeda, niisama aknast välja vaadata nii pikalt ka ei viitsinud ning magada ma mujal kui öösel oma voodis ma ka hästi ei oska. Kuidagi aga sai reis üle elatud ning õige pea tervitaski meid tühi Eilati lennujaam, turvakontroll ja soe õhk (hommikul Riias oli maa kahutanud, pärastlõunal Eilatis puhus soe tuul ja temp oli vähemalt 25 kraadi).
Reisi viimane neljandik kulges üle Iisraeli lennates ning kuna pilvi praktiliselt polnud, sai esimese ülevaate maastikust juba kätte. Paar päeva hiljem sõitsime bussiga praktiliselt sama teed tagasi ning enamus lennukiaknast nähtud objektid sai ka bussiaknast üle vaadatud. Eilatis viibisime kaks ööd ning selle aja jooksul vaatasime üle Punase mere, tiirutasime ringi ühistranspordiga, nautisime kohalikku toitu ning käisime Punases kanjonis. Koralle ja värvilisi kalu nägime ka. Üldmulje kahjuks aga oli pettumust valmistav. Tulen ma ju Eestist, kus on ruumi, avarust, pikkasid liivarandasid ja inimtühjust. Eilatis aga hämmastas mind see, kui tihedalt on erinevad rannad lühikese ala peale jagunenud - umbes nagu oleks Pirita rannas 5 erinevat randa/teenusepakkujat (nt veespordi rand, hotelli rand, korallide rand, niisama tore rand, kaubasadam ja veekord hotelli rand). Osa neist tasuta, mõni tasuline. Väga omapärane oli looduskaitse all olev korallirand, mis oli u 200 m pikkune ning kus juba madalas rannalähedases vees sai silla pealt vaadelda koralle ning nende vahel ujuvaid värvilisi kalu. T käis ka vees ujumas, kuid mina sellest suurepärasest kogemusest loobusin, sest vesi ja õhutemperatuur ei soojendanud piisavalt minu külmaverelist keha. Aga vähemalt käisin ma põlvini vees ja nägin värvilisi (kalapoeg Nemo multifilmi) kalu käegakatsutavas kauguses. Kurb oli see, et looduskaitseala on surutud teiste randade ja sadama vahele. Kujutan ette, et enne, kui turism selle piirkonna vallutas, olid korallid igal pool. Nüüd aga ainult aiaga piiratud rannas.
Esiplaanil, aia ja ujukitega piiratud alal asuvad korallid. Taamal veespordirand ning selle taga järgmine rand ja kaubasadam
Sel ajal hakkas Euroopas ja Lähis-Idas koroona teema tuure üles võtma ning meie teisel päeval Eilatis, kui plaanisime Punasesse kanjonisse sõita, saime bussijuhilt hoiatava teate, et turiste enam ühistransporti lubada ei taheta. Olime väga üllatunud, kuid õnneks pääsesime siiski bussi peale. See oli tegelikult ainuke kord, kus midagi sellist meile öeldi ning hiljem polnud ka meedias juttu sellest, et turistid peaksid ainult jala kõndima. Küll aga isoleeriti bussides ära esimesed pingid, et inimesed bussijuhtidele liiga lähedal ei viibiks ja võimalikku nakkust edasi ei kannaks. Eestisse jõudes nägime, et ka siin on bussijuhid reisjatest osaliselt isoleeritud, st esimene bussiuks on suletud ja sealt sisse-välja ei pääse.
Punane kanjon asub kõrbes ning tegemist on vadi ehk kuivanud jõesängiga, kus vesi on oma teed läbi liivakivide uuristanud. Kuna me viibisime nii kaugel lõunas ning kõrbes esmakordselt, oli väga huvitav jälgida ühetaolist, kuid samas nii erinevat maastikku, tunda omal nahal, kui jahe on hommikul ja kui kiiresti päeval palavaks läheb, leida kitsepabulad ning teha nalja nende kaasakorjamise kohta :). Hmm, see oleks võinud tegelikult siiski tore täiendus mu pabulakogule olla. Kevadine palavus kõrbes meenutas mulle kuumalaine päevi Eestis, mistõttu liiga kaua kõrbes viibida me ei soovinud. Õnneks võttis pärastlõunane buss meid (ja teisi turiste) hea meelega peale ja sõidutas tagasi linna.
Vähemalt teede ehitamisele kõrbes väga mõtlema ei pea
Siia-sinna, lendu minna ...
Seal kaljude vahel me ringi ronisimegi
Kogu matka jooksul nägime kahte puud, mille alt sai varju leida
Kolmandal päeval võtsime ette eelpoolmainitud bussireisi lõunast põhja ehk Eilatist Jeruusalemma. Ettenägelikult olime eelmisel päeval bussijaama üles otsinud, õige peatuse üle vaadanud ning piletid ära ostnud. Hommikul nägime päris mitmeid segaduses turiste, kes mingil põhjusel ei saanud pileteid osta, sest a) bussijuht pileteid ei müü, b) neil puudus kohalik raha, c) piletimüüja bussijaamas oli kuhugi ära kadunud. Lõpuks said kõik siiski bussi peale ning kui esimesel ja teisel päeval saime teha nalja eestlastest, keda igal pool kohtame, siis bussireisi ajal käisid naljad tšehhide kohta, kes T-d jälitavad :). Bussireis Eilatist Jeruusalemma kestis sama kaua kui lennureis Riiast Eilatisse. Kuna kõrguste vahed Surnumere ja Jeruusalemma piirkonnas on väga suured, siis lisaks laiaks istutud tagumiku- ja seljanärvidele sai järgmise kahe päeva saatjaks ka tuim peavalu.
Surnumere piirkond on midagi väga omapärast. Kujutan ette, et kunagi loksus kahe mäestiku/pigem vist kõrgustiku vahel orus suur veekogu, millest praeguseks ainult lomp on järele jäänud. Ning mida aeg edasi, seda väiksemaks see lomp jääb. Rannajoon taandub jõudsalt ning kuurortid peavad veepiirile järele kolima. Rääkimata sellest, et kogu piirkond asub tugevalt allpool merepiiri - rand, kus me käisime oli 400 m allpool. Jeruusalemm aga asub 800 m ülalpool. Seega poole tunniga läbisime kõrguste vahe 1200 m.
Vesi Surnumeres on midagi nii ebamaist, et seda on raske endale ette kujutada. Ilmselgelt oli vesi minu jaoks taaskord külm, kuid kuna ilm oli enamvähem, siis ma sundisin end siiski vette minema. Oli väga veider kogemus selili vees hulpida ning kätega vaikselt aerutada. Võimalust vee alla vajuda lihtsalt ei ole. Tegelikult on vesi selle vedeliku kohta vist isegi vale öelda, sest see on veest tunduvalt tihedam ning ma ütles, et õlisem. Näopiirkonda ja suhu vett lasta on keelatud, sest see on nii tugevalt mineraalne/soolane. Muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele vedelikku keelega maitsta :) Hea see ilmselgelt polnud. Kaldal ja vees oli palju muda, millega end kokku mätsida ja seejärel end päikese käes soojendada sai. Ja muidugi pidin ma seda haisvat ja rasket muda endaga ka koju kaasa tooma. Arvukatest kividest rääkimata. Õnneks suhtus turvakontroll lennujaamas mu kandamisse mõistvalt, ju ma pole ainuke, kes muda riigist välja tassib.
Jeruusalemmas olime kokku 4 ööd. Kolmapäeval ja neljapäeval kolasime all-linnas ringi õhtul ning reedel päevasel ajal. Kuna selleks ajaks oli Iisrael uutele turistidele riigi sulgenud ning soovitatud oli ka riigis viibivatel turistidel mõistliku aja jooksul lahkuda, siis olid linna vaatamisväärsused võrreldes tavaperioodiga väga tühjad. Vanalinnas olid üksikud turistid, keda isegi araabia kvartali turumüüjad enam kõnetada ei viitsinud. Eks turistide puudus oli neid juba rängalt tabanud ning poole päeva pealt hakati sulgema oma müügipunkte. Ka Püha Haua kirikusse pääsesime lahedalt sisse, ainus järjekord oli Kristuse haua juures. Ootamatu oli aga see, kuidas inimesed erinevaid pühasid objekte katsusid. Saan aru, et kristlaste jaoks on tegemist kõige pühama paigaga maailmas ning on väga oluline sellest osa saada, kuid pühadus paraku ei takista viiruste ja bakterite levimist. Samas väga positiivne oli näiteks see, et kui juutidel paluti Nutumüüri äärde pigem mitte minna, et vältida inimeste kogunemisi ning seega viiruse levikut, siis sellest peeti kinni. Müüri ääres olid üksikud inimesed, mitte rahvamassid, nagu fotodelt näha võib.
Vanalinn tervikuna oli väga huvitav kogemus - pindalalt üsna väike, kuid tänavatevõrgustik on väga tihe. Osa tänavaid on pealt kinni ehitatud, seega kõnniks nagu siseõues. Mõned tänavad on nii kitsad ja varjatud, et pole üldse kindel, kas seal liikuda tohiks. Ning vahepeal üllatavad sind nagu muuseas majade vahel paiknevad paarituhande aasta tagused müürijupid ja tänavakivid. Kuna Jeruusalemma ajalugu ulatub vähemalt 5000 a tagusesse minevikku, on sealne kultuurikiht paks ja rikkalik. Palju sellest on ka veel läbi uurimata. Vanalinn on jagatud neljaks kvartaliks, mis sujuvalt teiseks üle läheb - kristlaste, araablaste, juutide ja armeenlaste kvartal. Samas on iga kvartal teisest selgelt eraldatav kas siis seal ringi liikuvate inimeste, ehitiste või tänavanimede järgi.
Lisaks vanalinnale sai mu lemmikpaigaks linnas kohalik turg, mis oli inimeste- ja kärarikas (kuigi inimesi oli seal väidetavalt tunduvalt vähem kui tavaliselt). Oma olemuselt oli turg nagu turg ikka - rikkalikult puu- ja köögivilju, pagaritooteid, maiuseid, väikesed kohvikuid. Valik oli rikkalik ja hinnad sõltuvalt leti asukohast kas röögatult kallid või mõnusalt taskukohased. Turul leidsime ka ühe Hispaania sugemetega söögikohakese, kus nautisime fantastilist pirukat ja võileiba klaasikese kohaliku veiniga.
Paralleelselt meie puhkureisiga kogus koroonaviirus Euroopas üha tuure, mistõttu jälgisime igapäevaselt ka nii kohalikku kui Eesti uudisvoogu. Sellest johtuvalt otsustasime teha väikese muudatuse oma reisiplaani ning jääda ka viimaseks ööks (laupäev-pühapäev) oma võõrustaja juurde Jeruusalemma. Lennujaam jääb kahe linna vahele, seega polnud ka väga vahet, kuskohast me sinna suundume. Ning kuna vaevutajutavat pinget oli siiski õhus tunda, mõtlesime, et on lihtsam püsida ühes kohas. Ja muidugi takistas meie kiiret linnadevahelist liikumist sabat, mis algab juba reede pärastlõunal ning lõppeb laupäeval päikeseloojangul. Sel ajal ei sõida ühistransport, kinni on poed ja kõik muu. Inimesed veedavad aega pere seltsis, käivad väljas ja üksteisel külas. Kuna meie võõrustajal järgmiste kuude jooksul ühtegi broneeringut pole, ei olnud ka temal vahet, kas oleme veel ühe öö või lahkume. Jõudsime vaevu oma lisapäeva Jeruusalemmas nautima hakata ning Iisraeli muuseumis käia (üllatuslikult avastasime, et Iisraeli muuseum on sabati ajal avatud ning seega seadsime läbi vihmasaju oma sammud sinnapoole). Muuseumikompleks on väga suur ning me jõudsime läbi käia sellest ainult arheoloogia ja ajaloo osa. Pärastlõunal saime ka imemaitsvat traditsioonilist sabatitoitu süüa, kui selgus, et Küpros on uuendanud oma riiki sisenemise reegleid, mis tähendas, et 24 h möödudes (pühapäeva öösel al 01.00) peavad kõik riiki sisenejad jääma karantiini ja ei saa lahkuda. Meil aga oli vaja Küprosel teha mõnetunnine peatus ja lennukit vahetada, et Eestisse pääseda. Seisime järsku uue probleemi ees. Iisrael laseb meil küll rõõmuga lahkuda, kuid Küpros ei taha enam vastu võtta. Proovisime ka lennujaama helistada, et täpsemalt asjaolulisd uurida, kuid peale pikka ootamist loobusime sellest. Vaatasime kiirelt, kas saaksime veel samal õhtul Küprosele, et meile uus reegel veel ei rakenduks ja me järgmisel päeval plaanipäraselt lahkuda saaksime. Õnneks oligi õhtune lend, kus ka piisavalt vabu kohti leidus. Asusime asju pakkima, Küprosel öömaja otsima ning nuputama, kuidas õigeaegselt lennujaama pääseda. Sest ühistransport ju ei sõitnud veel. Taksoga lennujaama oleks maksnud meile u 80 eur, mis tundus veidi liiga kallis. Õnneks leidsime kompromissi, sõites taksoga kesklinna ja sealt esimese lennujaama bussi peale. Esimene kord taksoga sõites leppisime hinnas kohe kokku, kuid see ei pidavat hea variant olema. Sel korral lasime siis taksomeetri tööle panna, mis kokkuvõttes oli veel hullem lahendus :). Kui muidu on liiklus Iisrealis üsna kaootiline (võrreldes Eestiga) ning kiire, siis meie taksojuht venis nagu tigu. Kui sellele tähelepanu juhtisime, et ta 90 alas vaevu 70-ga sõidab, selgitas ta, et temal uus Merzedes ja trahvid kiiruseületamise eest suured. Igatahes, kuna meil oli sularaha ainult 55 seeklit (eelmine taksosõit läks maksma 45 seeklit) ja see summa hakkas juba täis tiksuma, muutusime juba üsna närviliseks. Õnneks olime juba praktiliselt kohal ning me juba kergendatult hingasime, kui taksojuht taksomeetril olevale 54 seeklile veel 5 seeklit(see olevat takso tellimise tasu) juurde lisas. Meil aga oli ainult 55 seeklit - eurosid ta ei tahtnud ning sularaha väljavõtmisest ka ei hoolinud. Solvunult lasi ta meil lõpuks minna. Meie aga suundusime lennujaama bussi peale ja sealt juba arvukatesse turvakontrollidesse.
Tel-Avivi lennujaam on kuulus oma range turvakontrolli poolest, mida osaliselt ka omal nahal tunda saime. Osalt on see hea, sest sel juhul tead, et kaasreisjad on kõik turvalised, kuid närvipinget lisas see siiski. Mul oli äraantav pagas täis turult ostetud toidukraami, veini, Surnumere muda ja kive. Ilmselgelt pidin kõik lahti pakkima, selgitama nende asjade päritolu ning kinnitama, et tean nende sisu ja olemasolu. Õnneks midagi kahtlast ei leitud ning sain oma kivikoguga läbi. Lisaks oli ka vestlusvoor, kus rääkisime, kes me oleme, mida mu nimi inglise keeles tähendab jmt. Tundub, et abielus olemine oli argument ning saime üsna lihtsalt edasi järgmisse turvakontrolli liikuda. Ka passe uuriti mitu korda ning võrreldi, kas pildil ikka olen mina või ei. Igatahes läbisime turvakontrollid umbes tunni ajaga ning saime rahulikult oma lendu ootama jääda. Tavaliselt võtab kontroll aega tunduvalt rohkem, aga praegu oli lennujaam praktiliselt tühi, umbes nagu Tallinna lennujaam tavalisel päeval. Enamus inimestest olid noored juudid oma mustades kuubedes ja kaabudes, kes eeldatavasti elukohariiki naasesid, kuna Iisrealis on haridusasutused kinni. Ja väidetavalt hakatakse piirama ka siseriiklikku transporti.
Kui reisil olles jälgisime viiruse levikut ja arengut distantsilt ning olime justkui vati sees, siis Eestisse jõudes tabas see kõik meid otse ja kohe. Autodest tühi linn, inimtühjad bussid, vaikus ja teadmatus. Siin me nüüd siis istume, jagades aega Tallinna ja Audru vahel, tehes remonti ja ettevalmistusi võimalikuks kolimiseks. Sest variandid A, B ja C peavad olema valmis, kui sa töötad valdkonnas, mis on otseselt seotud turistide ja koolide/lasteaedadega.
Surnumeri bussiaknast. Ees palju liiva ja taamal vähe vett
Vesi Surnumeres on midagi nii ebamaist, et seda on raske endale ette kujutada. Ilmselgelt oli vesi minu jaoks taaskord külm, kuid kuna ilm oli enamvähem, siis ma sundisin end siiski vette minema. Oli väga veider kogemus selili vees hulpida ning kätega vaikselt aerutada. Võimalust vee alla vajuda lihtsalt ei ole. Tegelikult on vesi selle vedeliku kohta vist isegi vale öelda, sest see on veest tunduvalt tihedam ning ma ütles, et õlisem. Näopiirkonda ja suhu vett lasta on keelatud, sest see on nii tugevalt mineraalne/soolane. Muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele vedelikku keelega maitsta :) Hea see ilmselgelt polnud. Kaldal ja vees oli palju muda, millega end kokku mätsida ja seejärel end päikese käes soojendada sai. Ja muidugi pidin ma seda haisvat ja rasket muda endaga ka koju kaasa tooma. Arvukatest kividest rääkimata. Õnneks suhtus turvakontroll lennujaamas mu kandamisse mõistvalt, ju ma pole ainuke, kes muda riigist välja tassib.
Järgnemas vee tõmbele
Siin ongi kõige madalam punkt. Taevas on punakas liivatormi tõttu, mis õnneks meist möödus
Vanalinn tervikuna oli väga huvitav kogemus - pindalalt üsna väike, kuid tänavatevõrgustik on väga tihe. Osa tänavaid on pealt kinni ehitatud, seega kõnniks nagu siseõues. Mõned tänavad on nii kitsad ja varjatud, et pole üldse kindel, kas seal liikuda tohiks. Ning vahepeal üllatavad sind nagu muuseas majade vahel paiknevad paarituhande aasta tagused müürijupid ja tänavakivid. Kuna Jeruusalemma ajalugu ulatub vähemalt 5000 a tagusesse minevikku, on sealne kultuurikiht paks ja rikkalik. Palju sellest on ka veel läbi uurimata. Vanalinn on jagatud neljaks kvartaliks, mis sujuvalt teiseks üle läheb - kristlaste, araablaste, juutide ja armeenlaste kvartal. Samas on iga kvartal teisest selgelt eraldatav kas siis seal ringi liikuvate inimeste, ehitiste või tänavanimede järgi.
Lisaks vanalinnale sai mu lemmikpaigaks linnas kohalik turg, mis oli inimeste- ja kärarikas (kuigi inimesi oli seal väidetavalt tunduvalt vähem kui tavaliselt). Oma olemuselt oli turg nagu turg ikka - rikkalikult puu- ja köögivilju, pagaritooteid, maiuseid, väikesed kohvikuid. Valik oli rikkalik ja hinnad sõltuvalt leti asukohast kas röögatult kallid või mõnusalt taskukohased. Turul leidsime ka ühe Hispaania sugemetega söögikohakese, kus nautisime fantastilist pirukat ja võileiba klaasikese kohaliku veiniga.
Väike, kuid erakordselt soe ja hubane kohvik
Paralleelselt meie puhkureisiga kogus koroonaviirus Euroopas üha tuure, mistõttu jälgisime igapäevaselt ka nii kohalikku kui Eesti uudisvoogu. Sellest johtuvalt otsustasime teha väikese muudatuse oma reisiplaani ning jääda ka viimaseks ööks (laupäev-pühapäev) oma võõrustaja juurde Jeruusalemma. Lennujaam jääb kahe linna vahele, seega polnud ka väga vahet, kuskohast me sinna suundume. Ning kuna vaevutajutavat pinget oli siiski õhus tunda, mõtlesime, et on lihtsam püsida ühes kohas. Ja muidugi takistas meie kiiret linnadevahelist liikumist sabat, mis algab juba reede pärastlõunal ning lõppeb laupäeval päikeseloojangul. Sel ajal ei sõida ühistransport, kinni on poed ja kõik muu. Inimesed veedavad aega pere seltsis, käivad väljas ja üksteisel külas. Kuna meie võõrustajal järgmiste kuude jooksul ühtegi broneeringut pole, ei olnud ka temal vahet, kas oleme veel ühe öö või lahkume. Jõudsime vaevu oma lisapäeva Jeruusalemmas nautima hakata ning Iisraeli muuseumis käia (üllatuslikult avastasime, et Iisraeli muuseum on sabati ajal avatud ning seega seadsime läbi vihmasaju oma sammud sinnapoole). Muuseumikompleks on väga suur ning me jõudsime läbi käia sellest ainult arheoloogia ja ajaloo osa. Pärastlõunal saime ka imemaitsvat traditsioonilist sabatitoitu süüa, kui selgus, et Küpros on uuendanud oma riiki sisenemise reegleid, mis tähendas, et 24 h möödudes (pühapäeva öösel al 01.00) peavad kõik riiki sisenejad jääma karantiini ja ei saa lahkuda. Meil aga oli vaja Küprosel teha mõnetunnine peatus ja lennukit vahetada, et Eestisse pääseda. Seisime järsku uue probleemi ees. Iisrael laseb meil küll rõõmuga lahkuda, kuid Küpros ei taha enam vastu võtta. Proovisime ka lennujaama helistada, et täpsemalt asjaolulisd uurida, kuid peale pikka ootamist loobusime sellest. Vaatasime kiirelt, kas saaksime veel samal õhtul Küprosele, et meile uus reegel veel ei rakenduks ja me järgmisel päeval plaanipäraselt lahkuda saaksime. Õnneks oligi õhtune lend, kus ka piisavalt vabu kohti leidus. Asusime asju pakkima, Küprosel öömaja otsima ning nuputama, kuidas õigeaegselt lennujaama pääseda. Sest ühistransport ju ei sõitnud veel. Taksoga lennujaama oleks maksnud meile u 80 eur, mis tundus veidi liiga kallis. Õnneks leidsime kompromissi, sõites taksoga kesklinna ja sealt esimese lennujaama bussi peale. Esimene kord taksoga sõites leppisime hinnas kohe kokku, kuid see ei pidavat hea variant olema. Sel korral lasime siis taksomeetri tööle panna, mis kokkuvõttes oli veel hullem lahendus :). Kui muidu on liiklus Iisrealis üsna kaootiline (võrreldes Eestiga) ning kiire, siis meie taksojuht venis nagu tigu. Kui sellele tähelepanu juhtisime, et ta 90 alas vaevu 70-ga sõidab, selgitas ta, et temal uus Merzedes ja trahvid kiiruseületamise eest suured. Igatahes, kuna meil oli sularaha ainult 55 seeklit (eelmine taksosõit läks maksma 45 seeklit) ja see summa hakkas juba täis tiksuma, muutusime juba üsna närviliseks. Õnneks olime juba praktiliselt kohal ning me juba kergendatult hingasime, kui taksojuht taksomeetril olevale 54 seeklile veel 5 seeklit(see olevat takso tellimise tasu) juurde lisas. Meil aga oli ainult 55 seeklit - eurosid ta ei tahtnud ning sularaha väljavõtmisest ka ei hoolinud. Solvunult lasi ta meil lõpuks minna. Meie aga suundusime lennujaama bussi peale ja sealt juba arvukatesse turvakontrollidesse.
Jeruusalemma arhitektuuri stiilinäide
Pügamata palm
Moonid kõik on pikad, pikad, pikad ...
ja teised lilled ka :)
tuhandeid aastaid vanad ehted, kuid näevad välja nagu kaasaegsed
Tel-Avivi lennujaam on kuulus oma range turvakontrolli poolest, mida osaliselt ka omal nahal tunda saime. Osalt on see hea, sest sel juhul tead, et kaasreisjad on kõik turvalised, kuid närvipinget lisas see siiski. Mul oli äraantav pagas täis turult ostetud toidukraami, veini, Surnumere muda ja kive. Ilmselgelt pidin kõik lahti pakkima, selgitama nende asjade päritolu ning kinnitama, et tean nende sisu ja olemasolu. Õnneks midagi kahtlast ei leitud ning sain oma kivikoguga läbi. Lisaks oli ka vestlusvoor, kus rääkisime, kes me oleme, mida mu nimi inglise keeles tähendab jmt. Tundub, et abielus olemine oli argument ning saime üsna lihtsalt edasi järgmisse turvakontrolli liikuda. Ka passe uuriti mitu korda ning võrreldi, kas pildil ikka olen mina või ei. Igatahes läbisime turvakontrollid umbes tunni ajaga ning saime rahulikult oma lendu ootama jääda. Tavaliselt võtab kontroll aega tunduvalt rohkem, aga praegu oli lennujaam praktiliselt tühi, umbes nagu Tallinna lennujaam tavalisel päeval. Enamus inimestest olid noored juudid oma mustades kuubedes ja kaabudes, kes eeldatavasti elukohariiki naasesid, kuna Iisrealis on haridusasutused kinni. Ja väidetavalt hakatakse piirama ka siseriiklikku transporti.
Oli väga veider näha seda mastaapset muutust ning olla mõjutatud selle poolt, kuidas riigid pandeemia tõttu kiireid ja olulisi, kuid samas ka keerulisi olukordi tekitavaid otsuseid teevad.
Küpros võttis meid vastu väga rahulikult ning laisalt. Kuna saabusime pea südaööl, pidime linna pääsemiseks taas takso võtma. Kahjuks eelnes sellele taaskord paras kauplemine ja "sõda". Lennujaama esine oli täis taksosid, kuid millegipärast pakuti meile, kahele inimesele, just 9-kohalist taksot. Otsustasime siis samal lennul olnud kaks vene poissi endaga ka taksosse võtta, sest ruumi seal ju jagus, mispeale taksojuhid närvi läksid ja meie asju autost välja tõstma hakkasid. Nad väitsid, et nii ikka ei saa ning nad pole mingi sõidujagamisteenus. Hoolimata meie väidetest, et sõidame samasse kohta. Tõstsime oma asjad siis välja ja hakkasime telefonist uut varianti otsima, kui taksojuht lõpuks leebus ja meid sihtkohta nõus oli viima. Mul oli selleks hetkeks juba nii kõrini kauplemisest ja naha üle kõrvade tõmbamisest, et hea meelega oleks neile üht koma teist öelnud. Saan aru, et kultuur on erinev ja kombed ka, aga no see pole normaalne, et 12 km sõidu eest tuleb maksta 40 eur.
Kuna meie lend Tallinnasse läks alles järgmise päeva pärastlõunal, saime hommikupooliku veeta Paphosel ringi jalutades ja Vahemerd nautides. Esmapilgul jättis saar meile väga mõnusa mulje, tundudes olevat just selline koht, kus pikemalt sügist või kevadet nautida. Ehk kunagi õnnestub sinna koos lastega tagasi minna.
Ka selline võib laev olla
Vahemeri
Kui reisil olles jälgisime viiruse levikut ja arengut distantsilt ning olime justkui vati sees, siis Eestisse jõudes tabas see kõik meid otse ja kohe. Autodest tühi linn, inimtühjad bussid, vaikus ja teadmatus. Siin me nüüd siis istume, jagades aega Tallinna ja Audru vahel, tehes remonti ja ettevalmistusi võimalikuks kolimiseks. Sest variandid A, B ja C peavad olema valmis, kui sa töötad valdkonnas, mis on otseselt seotud turistide ja koolide/lasteaedadega.
ootamas
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar