Tuul puhub nii kõvasti, et tahab lausa minema viia. Võtab endaga kaasa liiva, mahalangenud lehti jms ning ajab silmad, nina, suu prügi täis. Käisin Paljassaares, poolsaare tipus tuult ja laineid tundmas. Ilus ja mõnus oli, nagu ikka. Seista keset randa, vaadata vahuseid laineharju ning tunda liiva näkku lendamas ning kuulata merekohinat. Isegi Mustamäel, eemal merest suurte majade vahel on tunda tugevat tuult. Puude ladvad õõtsuvad kõrgustes ning pilved liiguvad nii kiiresti, aegajalt tähistaevast paljastades.
Sügisesed ilmad on nii vahvalt vaheldusrikkad. Hommikul kodunt välja tulles oli ilm tuuline ja vihmane, paari tunni pärast hambaarsti juurest väljudes hakkas päike pilvede tagant piiluma ning lõpuks läks taevas päris selgeks. Teistkordselt hambaarsti juurest väljudes oli ilm jälle pilve tõmmanud ning vahepeal kasteti mind päris mitme vihmasahmakaga. Praeguseks on vihm jällegi tagasi tõmmanud ning mõnel hetkel näeb ka taevas tähti, ehk kahesõnaga - vahelduv pilvisus. Kuid pole olemas halba ilma, on vaid valesti valitud riietus.
Ilmataat mängis jälle vingerpussi ning tõi meile idapoolt külma kõrgrõhkkkonna. Kalendrisse vaatamata ei usukski, et hetkel on kõigest november. Lumised metsad ja põllud, tuisk ning tugevad miinuskraadid iseloomustavad meie aladel pigem jaanuari-veebruari. Rongiga sõites on looduse ilu veel eriti selgelt näha. Koidueelses pimeduses läbi metsade Tartu poole liikumine oli väga ilus, eriti paksult kattis lumi puid ning põlde Aegviidu kandis. Tapa kanti jõudes hakkas ka päike tõusma, moodustades helesinises läänetaevas roosakat kuma. Lõpuks pistis nina metsa tagant välja ka päike - suur, ümmargune ning leegitseva oranži värvusega.
Koerte tegemistest ka veidi. Kevadel otsustasin hullu tembu teha ning mõlemad koerad nii Tartu rahvusvahelisele näitusele kui ka Poznani maailmavõitjale kirja panna. Nüüdseks on esimene Tartu näitusepäev läbi ning Niki õnnelikult kodus tagasi. Teades Niki reageeringut võõrastesse katsuvatesse inimestesse, pabistasin ma kohutavalt. Enne ringi jõudsin juba sada korda mõelda, mis kuradi päralt ma üldse temaga näitustele ronin. Ringis tegime Nikiga paar jooksutiiru ning siis oli käes katsumise kord. Kohtunikuks oli range daam Norrast, kes tahtis koerad korralikult läbi katsuda. Ta ei lubanud mul Nikile katsumise ajal maiust anda, väitis, et see segab koera. Nii ma siis kükitasin Niki kõrval, rihmast kõvasti kinni, käsi koonu lähedal, et vajaduse korral tema naksamist takistada. Kuid üllataval kombel ei teinud Niki katsetki kohtunikku rünnata. Ta küll kartis teda ning vajus kössi, kuid see oli ka kõik. Selle peale ütles kohtunik, et ma peaksin oma koera rohkem sotsialiseerima. Nali kuubis! Huvitav, mida ma kõik need 3a teinud olen, kui mitte teda sotsialiseerinud. Igatahes Poola lähen ma tunduvalt rahulikuma südamega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar