Retk Saksamaale

Veebruari keskpaigas jõudis minu kõrvu kuuldus, et Saksamaal otsib üks punane ACD noormees kodu. Kuna mulle too tõug väga meelepärane on, otsustasin asja edasi uurida (hoolimata sellest, et olin endale lubanud võtta võimalikult noor emane kutsikas). Asi päädis sellega, et eelmise neljapäeva viimastel tundidel istusime autosse ning hakkasime talvise ilma kiuste Pärnust Tartu poole sõitma. Teadupärast ei tohi Kesk-Euroopas naastrehvidega sõita ning seetõttu olin eelnevalt sinisilmselt rehvivahetusse läinud, et vahetada naastrehvid suverehvide vastu. Töömehed vaatasid mind üsna kaastundlikult ning tulid hoopis ettepanekule mitte vahetada rehve vaid tõmmata naastud välja. Pidavat ikka parem olema, kui libedal teel suverehvidega uisutada. Ilmaolude tõttu möödus reisi esimene osa üsna rahulikult. Polnud soovi taaskord kraavi põrutada ning pealegi oli eesmärgiks ikkagi Frankfurti jõuda, tervelt ja võimalikult kiiresti. Tartust korjasime peale veel ühe autojuhi ning sõit Läti poole võis alata. Hommikuks, kui rool minu kätte jõudis lähenesime jõudsalt Kaunasele. Kuna mul tekkis soov mõnest linnast ja poest läbi põigata, siis sõitsime linna sisse. Esialgne lootus ilusast ja sõbralikust linnast kadus sekundiga. Majad olid hallid ja määrdunud, teed nii tagurpidi muhklikud kui vähegi võimalik ning ühtegi kutsuvat paika peatumisesks me ei leidnudki. Sõitsime sama targalt linnast jälle välja. Veidi hiljem ületasime Leedu-Poola piiri ning algas igikestev rännak läbi Poola asulate. Huvitav, kas selles riigis mõni asulaid mitteläbiv maantee ka on? Igatahes meie pidime oma kitsukest maanteed jagama veoautode, hoolimatute sõiduautojuhtide, traktorite ning "Tunne Poolat" liinibussidega jagama. Lisaks veel pidevad kiirusepiirangud asulates ning teeremondid. Nägime ka väga lähedalt, kuskohast saabuvad punapõsksed ja mahlased Poola õunad. Enam nad nii maitsvad ei tundu.

Poolas sattusime ka ühele kiirteele. Täiesti ehe ning õige kiirtee oli, kuid kahjuks saime seal üsna lühikese jupi sõita. Millegipärast algas ja lõppes ta väga kummaliselt suvalises kohas. Ning iga 50 km tagant tuli maksta teemaksu. Tekkis tunne, nagu oleks too tee suvaliselt keset Poolat visatud. Peale lühikest pidusõitu kiirteel tuli leida üles kitsas maantee, mida mööda me Berliini poole suundusime. Öine sõit kitsal teel, vastu tulevad veoautod ning neist möödasõitvad sõiduautod (kohati toimus sõit kolmes reas) ning tõenäosus, et teepeenral mõni nähtamatu inimene kõnnib. See väsitas selle hetke autojuhi totaalselt ära ning ajas ka närvid üsna keerdu. Õnneks jõudsime mingi hetk Saksamaale, kus saime suunduda autobahn-ile. Kuid väga head teeolud osutusid samuti probleemseks, nimelt uinutasid nad valvsuse ja tähelepanu, lõpuks ka silmad. Kuna väsimus võttis juba oimetuks, otsustasin taskusse keerata ning mõneks tunniks silmad sulgeda. Organiseerisime auto kiiresti kolmeks magamisasemeks ning keerasime põõnama. Hommikul vara startisime värskelt Frankfurdi poole. Keskhommikuks jõudsime oma sihtkohta, ühte Frankfurdi eeslinnakesse ning kohtusime kasvatajaga. Sõitsime tema poole koertega tutvuma ning hommikust sööma.

Sealsed ACD-d jätsid meile kustumatu mulje. Pererahval on 7-8 koera, kes kõik omavahel hästi läbi saavad (isased ja emased segamini). Lisaks olid nad äärmiselt sõbralikud inimeste vastu ning üleüldse väga eluterve olemisega. Samasuguseks osutus ka Echo, koer keda me vaatama olime tulnud. Äärmiselt elurõõmus ja lustlik koer, kel polnud mingit probleemi meiega kaasa tulla ning 24 h autos reisida.

Tagasisõit möödus sarnaselt tulekule; Saksamaa kiirteede mugav sõit, Poola väikesed maanteed; Leedu isikupäratud teed ning Läti raipe- ja augurohked teed. Kohtasime teedel ligi kümmet roadkill-i, enamus neist tundusid olevat kitsed. Igas asendis ning hävinguastmes. Õnneks meie nina ette ühtegi eluslooma ei sattunud ning laipadest õnnestus samuti mööda saada. Varahommikul olime tagasi Tartus, panime tütarlapse ühika ette ning suundusime linna pääle hommikusööki otsima. Lõpuks otsustasime üleväsimuse kiuste ka Tallinna ning sealt koju sõita. Paar energiajooki hinge alla ning sõit võis alata. Mõne tunni möödudes jõudsime koju ning vajusime voodisse. Järgmisel päeval pakkisin Echo taaskord autosse ning sõitsin metsamajakese juurde kohtuma Mii ja tema perenaisega. Peale pikka tatsumist metsas ja rabas maitses suurepäraselt isegi peet, millest tavajuhtudel ma suure kaarega mööda käin.

Pärastlõunal toimus kohtumine D ja Echo vahel, mis möödus üsna rahumeelselt. Hiljem panin nad mõlemad autosse kõrvuti istuma, kus ka väike urramine läbi viidi. Tulemuseks oli hiirvaikselt lamav karjakoer ning iseteadlik D. Tänaseks saavad koerad omavahel suurepäraselt läbi; põllul jooksevad võidu, toas olles magavad. Mingit hõõrumist või ahistamist ei toimu. Echo käitub väga eeskujulikult ka inimestega, sh lastega. Üleüldse on ta ääretult mõnus peni, küll veidi sotsialiseerimata ning õpetamata, kuid loomulikku intelligentsi paistab tal jaguvat.

kakskoerlane,

tt