Taaskord paar tööpäeva/-ööd läbi saanud. Sean sammud vaikselt kodu poole, kus mind tervitavad kaks ülevoolavalt koerlooma. Võtan D rihma otsa ning tatsan õue tagasi. Otsin veel viimaseid lumeriismeid, kus koerad puhtaks jääksid. Esteedi värk. Mulle ei meeldi porised koerad, karvane tuba, segamini kapid. Eemalt kostub Pärnu mnt lakkamatu müha ning siinsamas puudel-põõsastel siutsuvad-säutsuvad linnukesed. Järsku tabab mu kõrv kusagilt eemalt tuttavat heli. Hetkeks mõtlesin, et ma kuulen valesti, kuid ei. Sookured on tagasi. Nende laul kostus üle põldude ja teede ning tuul kandis selle minu kõrvu. Sookurgede laul on mulle alati meeldinud, see kõlab salapäraselt ning müstiliselt. Jäin sinna lumelapile mõneks ajaks seisma ning lihtsalt kuulasin. Kujutasin kohe ette, kuidas ma oma maa-majakese õuel istun ning sookurgede laulu kuulan. Vot selline unistus! Eks tulevik näitab, kas selline soov ka täitumisele määratud on.
Tuleb välja, et Saksamaalt olen ma saanud kaasa väga teadmistejanulise koera. Nimelt otsustas ta end minu erialaga kurssi viia, närides end läbi A. Raukase geoloogiaraamatust. Seevastu D käitub kui ingel. Ei mingeid pahandusi ega pissiloike. Õues olles on tähtsust täis ning jalutab rind ees tähtsalt ringi. Mulle tundub, et ta on palju suuremaks kasvanud. Enam pole kössitavat ega värisevat koerakest, vaid enesekindlel D ning rahmeldis Echo.
korraarmastaja,
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar