Maal elamisel on palju võlusid. Vähemasti minu jaoks. Kõige esmasem muidugi see, et ma ei ole igapäevaselt ninapidi linnas. Siin on tunduvalt vähem inimesi, autosid, müra, saastet jne. Kiviviske kaugusel on põllud, kahe viske kaugusel mets ja raba. Tasa liikudes on vähemasti teoreetiline võimalus kohata metsloomi. Kuigi mina kohtan neid roadkill-dena tunduvalt sagedamini.
Aga mispärast väikeasulad siis aegajalt depressiivseks muutuvad?
Näiteks siis, kui sa haigestud ootamatult ja jalustniitvalt neljapäevasel päeval, teades, et arsti vastuvõtt on alles uuel töönädalal.
Või siis, kui auto on katki, aga vaja kahe koeraga kuidagimoodi linna pääseda.
Või hoopiski siis, kui hing ihaldaks midagi head, retseptki välja valitud, aga kohalikes poodides vajalikke tooraineid lihtsalt pole. Ega tule ka, arvatavasti mitte kunagi.
Sellistel puhkudel tuleb appi võtta tugivõrgustik; transportida proovid linna vanematele, kes linna teise otsa arstile need kiirelt viivad. Või teha hoopiski kurba nägu ning loota, et marsajuhi süda seekord heldib kahe karva ajava elaja peale. Ning külmikuvarude täiendamiseks sõita lähimasse suurde asulasse, kus avastada, et nemadki pole kuulnud kõvast laabijuustust ja toorjuustust.
Aga vähemasti hakkab mu haigus vaikselt taandumismärke näitama (neelatamine on juba võimalik ning vine hakkab selginema). Auto pole mind veel lõplikult hüljanud, vaid ootab hambad ristis paremaid päevi ning põhjalikku hooldust. Lisaks leidsin ma kaubandusvõrgust kogemata kondenspiima, nii et sõitmine ei olnudki täiesti tühja läinud. Pealegi kadus hea asja isu kah üsna kiiresti.
Tegelikult tuli seoses arstidega üks väike juhtum kah meelde, pärineb too eelmisest suvest. Nimelt sain keset suve väga ootamatult oma nahale punetava ning sügeleva lööbe. Sellest vabanemiseks proovisin igasuguseid variante, mõtlesin välja erinevaid diagnoose. Kuid lööve püsis kangekaelselt paigal. Viimases hädas olin endale ka nahaarsile aja kinni pannud, mille muidugi alles septembriks sain. Augusti lõpupoole aga lööve järsku haihtus. Kui arstiaeg ükskord kätte jõudis, läksin rõõmsalt kabinetti ning küsimise peale, mis mureks, vastasin, et nüüd on kõik korras. :) Muljetasime natuke löövete teemal, soovisin kena päeva ning lahkusin. Arvestades praeguseid eriarstijärjekordi, siis ma ei imesta, kui enamik inimesi haiguse lõppedes alles vastuvõtule saavad. Hea, et mul vähemasti mõnda kroonilist häda küljes ole. Siis veedad vast pool elu järjekordades.
maiasmokk,
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar