Kaks nädalat rahu ja vaikust ... või vähemasti peaaegu. Hmm, olgu. Tegelikult pigem üheksa päeva. Aga see-eest maailma parimad üheksa päeva. Viimased kaks nädalat on mul olnud puhkus, vähemasti ühest töökohast. Ning enamuse ajast olen ma veetnud kodus, uues kodus, Häädemeeste kandis. Unistuste täitumise järgmine etapp on saabunud. Majake pärapõrgus mere lähedal, kuid samas pooletunnitee kaugusel linnast - Pärnust. Siin olen ma asjatanud kõik oma vabad päevad; nokitsenud aias (või pigem võidelnud umbrohu, väänkasvude ja torkivate põõsastega) või koristanud toas (ümbritsetuna valgest tolmupilvest). Vaikselt hakkab üks tuba juba uut ilmet omandama. Näiteks praegusel hetkel on meie tulevane köök-söögituba ideaalseks kohaks, kus tähistaevast uurida või lihtsalt lageda taeva all vedeleda. Nimelt on üks katusenurk üles tõstetud (uskumatu, kui lihtne see on) ning käsil kibe palgivahetus. Samal ajal kütan kõrvaltoas usinalt pliiti, et elamine päris hundilaudaks ei muutuks.
Kuid see on alles algus. Teha on siin mitmesetme aasta jagu. Saavad ühes toas palgid valmis, tuleb ette võtta lagi ning seejärel põrand. Aknad vajaksid samuti vahetamist. Praegu on nad ees väga lihtsalt põhimõttel - väljast naeltega toestatud. Esimest korda akent avades oli see mulle suureks üllatuseks, kui haakide avamisel ja akna väljapoole lükkamisel see lihtsalt õue murule lendas. Nüüd ma juba tean akna avamise nippe. Samuti on väga põnev meie välisuks. Tema nimelt vajab tööks ainult ühte hinge. Kahe hingega uks on nõrkadele, aga ühega - see on tegija. Muidugi avasin ma ükspäev ust liiga hoogsalt ning seepeale vajus ta paigast. Seisan siis uksel, hoidmas teda süles ning karjun toa poole. Lõpuks abi saabus ning hingetu hing sai oma kohale tagasi. Põnevaid seikasid on veelgi. Kasvõi suurepärane kasvaja maja küljes, mis sai valmis meisterdatud juba üle?eelmiste omanike poolt. II korrusele minekuks on originaalis nö õuetrepile karkass ümber klopsitud ning majaga kokku ühendatud. Vähe sellest, et tal väga kummaline väljanägemine, on ta ka viltu kui Pisa torn. Iga kord kui üles ronin, mõtlen õudusega, mis saab, kui see ükskord kukub. Õnneks pole II korrusele eriti sagedasti asja. Ning O lisas vürtsi oma suurepärase huumorimeelega, rääkides hääle värinal, kuidas seal kummitab. Iseenesestmõista ei julge mina enam sinna oma jalga tõsta.
Plaane maja renoveerimiseks on mitmeid, kuid selget pilti pole neist veel moodustunud. Või vähemasti pole ma veel valmis nende avalikustamiseks. Tasapisi edendame asja, eks õigel ajahetkel näis, mis parasjagu õige tundub. Minu sooviks oleks muidugi kasutada maksimaalselt looduslikke viimistlus- ning sisustusvahendeid. Loodetavasti suudavad kaks kõva kivi ka head jahu jahvatada.
Aga nüüd vaja minna ja ühed öised pannkoogid küpsetada.
taimede hirm,
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar