maja kõpitsemine

Rannametsa küla kolkatalus on märgata väikeseid uuendusi. Välitöödega on selleks aastaks ühel korral, viimased toimetamised sai novembrikuu esimeste külmadega ära lõpetatud.

Aiakoristuse käigus leidsin teisegi ebaküdooniapõõsakese, tige kui tikker.

Peenrale oli eelmisest omanikust kasvama jäänud suur üheksavägine, posu rebasesabasid?, hilise õitsemisega saialilled ning viis ussidest puretud kapsapead. Need kõik jäid vapralt peenrale talve ootama. Kapsaste lõpp aga saabus oodatust tunduvalt varem. Nimelt avastasid kohalikud metskitsed meie välikiirtoidurestorani ning on käinud kapsapäid nakitsemas. Talveks neile sellest muidugi ei jagu, kuid suukõrvaseks pimedal sügisel ehk piisab.

Kuid see, et välitööd lõppenud on, ei tähenda veel hõlbuaja algust. Toas on toimetamisi hulgim. Kõigepealt puhastas O tulevase söögitoa ja köögi seinad palgini puhtaks, sõprade abil sai mõned seinapalgid ära vahetatud. Viimaseks suuremaks tegemiseks oli elektrisüsteemide väljavahetamine. Sellega on O ka elektrikuteadmised omandanud. Ta pani seina uued elektrijuhtmed, pistikupesad ning lülitid. Uue süsteemi pidulik avamine toimus O sünnipäeva hilisõhtul, hinges väikene värin ja ootus, kas kõik toimib või lööb lühisesse. Kõik möödus õnnelikult ning majas on nüüd turvaline vool uute juhtmete jms. Vana elektrisüsteem majas toimis, kuid pidevalt võis oodata pistikupesadest raginaid ja surinaid. Lisaks kadus aegajalt vool. Nii vahva on pimedas poolpaljalt õue punast nuppu vajutama minna, et tuli tuppa tagasi saaks. Igatahes nüüd ei tohiks sellega enam probleeme olla. Varsti saab ehk külmkapi ning muud tänapäeva maailma mugavused majja sisse tuua.

Järgmisteks suuremateks töödeks on söögitoa seinte, põranda ja lae korrastamine. Seinad on vaja ära puhastada kas liivapaberiga või mõningate arvamusel seebiveega ning töödelda mõne loodussõbraliku vahendiga (linaõliga).

Põrandad on vaja üles võtta, alt korralikult soojustada ning uuesti maha panna. Vahepeal peaks lauad kriitilise pilguga üle vaatama, vana värvi eemaldama ning viimaks korralikud lauad tagasi panema. Laega ei oska ma küll midagi hetkel ette võtta. Iseenesest on lauad ilusad ja laiad, kuid pooled neist pehkinud ja värv ebaühtlaselt maha tulnud. Lagede korrastamine on minu meelest üldse üks kõige tüütumaid sisetöid üldse. Kõigepealt ei suuda ma otsustada, milline lagi sobiks palkseina, laudpõranda ja tellisahjuga ning teiseks, kui vana lagi alla võtta, kukub meile raudselt kaela ka meeletustes kogustes liiva ning hiirepesasid/pabulaid.

Õnneks on meie praegused tööd maja juures nõudnud minimaalseid kulutusi. Elektrisüsteemide vahetus vast oligi kõige kulukam töö. Ülejäänud tegevused on pigem konti- kui rahakotti murdvad. Mitmeid tööriistu on õnneks võimalik sõpradelt/tuttavatelt laenata ning see vähene, mida osta vaja, ei muuda meid oluliselt vaesemaks. Pigem on vahemaa see, mis rahakotti sööb. Kuigi omavahelised kohtumised on viidud (absoluutse) miinimumini, kulub kütusele ikka üüratud summad. Eks omajagu ole süüdi ka meie mõlema pea igapäevane sõit kodupaigast lähimasse linna.

Tänaseks aitab mu silmadele arvutist! Niigi kirjutas silmaarst mulle 0,25 vasaku silma klaasile juuurde. Varsti olen ma täispime valmis. Aga vähemalt saan ma varsti endale edevad punase raamiga prillid.

Eputrilla,

tt

PS: südamlikud tervitused ja tänusõnad O-le, et ta juba 3 päeva on mu koertega vastu pidanud. Vahelduseks täiesti ihuüksi olla on päris põnev. Kuigi ka kummaline. Aegajalt taban end mõtlemast, millal koertega õue minna ning vaatan kadedusega ilusat talveilma. Aga ilma koerteta ei kipu eriti õue. Eriti mitte siin, Haibas.