Juuni keskpaika oli planeeritud loodusmaja igasuvine laager, mis seekord toimus Lõuna-Eestis, Taevaskojas. Koos sabarakuga tegime sinna minekuks varmalt ettevalmistusi - valmistasime ette matka ning erinevad loodusõppe tegevusi, pakkisime kaasa riideid, vidinad, mänguasju jne. Meie seiklus sai alguse juba mitu päeva enne laagrit, mi autonina hoopis vastaspoole - Tallinna peale suunasime. Vaja oli mõned asjad pealinnas korda ajada, enne kui laagerdama saab. Päev enne meie laagrivahetuse algust asusime siis Tallinnast Taevaskoja poole teele, tehes kõikvõimalikke haake tee peale jäävatesse kohtadesse. Juba linnast väljasaamisega oli raskusi, kuna vaja oli läbi põigata Looduspere poest, turult ning Türgi maiustuste kohvikust. Toda viimast kiidan küll taevani. Hiljuti vaatasin "Köögikodanike" saates, kuidas Vend nimet kohvikus baklava tegemist õppimas käis. Tundus väga keeruline ning kummaline asi olevat. Aga uudishimu sundis mind ära proovima, millega tegu. Ja ma ei pidanud pettuma. Märksõnadeks baklava puhul võiks olla magus, rammus ja suussulav. Piisab ühest tükist, et suu magusaks saada.
Linnatiirud tehtud, suundusime edasi Peterburi mnt-le, et sealt Aegviidu ja Piibe mnt peale keerata. Võrratu vaheldus traditsioonilisele Tln-Tartu mnt-le. Veidi käänuline küll, kuid see lisab just maagilisust. Kulgesime vaikselt Tapa külje alla, kus elavad Vahi talu küülikud (http://vahirabbits.blogspot.com). Neil oli pakkuda meile isast hõbeküülikut, keda juba ammu oodanud olin. Väikese jutuajamise ning küülikute vaatamise käigus sain ka üksjagu targemaks. Eks seda küülikute pidamist tulegi jupikaupa siit ja sealt õppida. Tarka meest taskust ju võtta pole. Hea uudis oli see, et neilt saan suure tõenäosusega oma poisile ka paarilise - punase hõbeküüliku. Seejärel vingerdasime mööda väiksemaid teid tagasi Piibele ning võtsime suuna Siimusti keraamikatehase poole, eesmärgiga külastada väikest vabrikupoodi. Õnneks/kahjuks polnud poe valik väga suur, kuid mõtlemist jagus siiski kümneteks minutiteks :). Lõpus lahkusin ühe salati/taignakausiga, traditisoonilist punakaspruuni värvi ning triibumustriga külgedel. Kuna Otto oli juba lootusetult tüdinenud autos istumisest, lasin tal külavahel veidi ringi paterdada ning lastega tutvust teha. Kahjuks aga saabuv vihmahoog katkestas meie tegemised kiiresti. Pakkisime end taas kokku ning sõitsime edasi Tartu poole. Tee peale jäi mh ka Äksi jääajakeskus, mille kahest teeotsast algul ajusid ragistades mööda sõitsin, kuid lõpuks siiski tagasi keerasin ning sisse sõitsin. Mõtlesin, et kui ma juba nii kaugele olen tulnud, oleks patt jääajakeskusesse mitte sisse põigata. Pilet oli meeldivalt soodne ning rahvast keskmiselt. Kokku sai läbi käia kolm korrust, paljud eksponaadid olid käega katsutavad või mingil moel interaktiivsed. Muuseumi keskseks figuuriks oli elusuuruses mammut koos pojaga. Ottol oli keskuses lõbu laialt - jooksis ringi, turnis treppe ning katsus eksponaate. Põlevkivikaevanduses kasutatavasse vagonetti istus sisse, pani ukse kinni ning keeldus edasi liikumast :). Peale mõnusat sirutust ning vaimutoitu istusime taas autosse ning võtsime suuna Tartu peale. Kuid ega sealtki otse läbi sõita saanud - esimesena jäi tee peale ette Salvesti vabrikupood, kus müüdi kõikvõimalikke Salvesti purgitoite. Ma pole küll eriline valmistoitude fänn, kuid just hiljaaegu avastasin Salvesti (ja ka Felixi) repertuaarist suvise külma köögiviljasupi, mis nii mulle kui Ottole väga mokkamööda on. Seega oligi plaan täiendada oma supivaru ning vaadata midagi SOS toiduks laagrisse. Juhuks, kui Otto kõike seal pakutavat süüa ei soovi. Ostsin ka mõne purgi lastetoitu, kuid nende suureks puuduseks on suhkur. Ei mõista mina, miks Salvest pea ainsana topib imikutoitudesse suhkrut. Kas tõesti peavad 4-6 kuused lapsed seda "valget surma" endale juba sisse sööma. Üllatuseks leidsin ka vähemalt ühe püree, mis suhkrut ei sisaldanud. Tegemist oli testtootega - õuna-pirnipüree. Teise testimisel oleva toote - hirsipuder pohladega (või jõhvikatega) haarasin samuti kaasa. Lisaks leidsin nende lettidelt oma ammused lemmikud õunakastme ning pitsakatte, mida kahjuks poodides väga harva kohata saab. Neist esimese haarasin kaasa ning hiljem koju jõudes sõin ühe õhtuga ära :). Õunamoosid jmt lähevad mulle hästi peale.
Kuna autos oli peale minu ja Otto ka küülik, siis tuli teha peatus ka lemmikloompoes ning soetada talle hädavajalik laagri üleelamiseks. Metallpuuri ja toidukausi olin juba varemalt autosse pistnud, soetada tuli veel joogipudel, kuivtoit, saepuru ning hein. Lõunakeskusest leidsime peale 3 poe läbikäimist kõik vajaliku, kinnitasime keha kohvikus, mille pannkookide maitse oli aastatetagusega võrreldes muutunud halvemuse poole, haarasime toidupoest mõned ampsud head ja paremat ning suundusime Taevaskoja poole. Tallinnast välja sõitsime u 12 paiku päeval ning sihtkohta jõudsime 20 paiku õhtul. Esimene õhtu saime rahulikult sisse elada, kuulata I vahetuse uudiseid ning niisama olla. Meie vahetuse lapsed pidid alles järgmisel päeval 11 paiku jõudma.
Laager ise möödus üsnagi rahumeelselt. Hoolimata sabaraku olemasolust saime kõik planeeritud tegevused kenasti läbi viia. Minu kanda jäi loodusmatk Taevaskoja radadel ning lisaks abistasin veidi ka veeloomade püügil/määramisel nö kirvemeetodil :). Ehk et, kui pilt sarnaneb loomale, on järelikult tegemist selle liigiga. Kuna putukad pole väga minu teema, siis sügavat huvi ning määramiskihku ma nende vastu ei tunne. Kuid kuna lastele väga meeldib kahvadega vees solistada ning putukaid uurida/vaadelda, siis selle nimel kannatan olukorra ära. Peaasi, et ma kätte kedagi võtma ei pea. Lisaks nö omategevuste läbiviimisele hoidsime üheskoos lastel silma peal, abistasime nt meisterdamisel jm loovtöödel ning vajadusel kutsusime neid ka korrale. Kuna meie vahetuses olid nooremad koolilapsed, siis mingisuguseid suuri intsidente ei juhtunud.
Laagri viimasel õhtul asju kokku pakkides tulid mulle meelde Otto mänguasjad, mida hoolikalt kaasapakkinud olin. Muidugi ei läinud meil neid vaja, sest teda oli lõbustamas üle 40 lapse, kellega ta muudkui ringi jooksis ning oma keeles seletas. Õppekäikude ajal haarasin ta kott-tooliga selga ning püüdsin tema seletuste võidu ka ise sõna sekka öelda. Laagri viimane päev oli poolik ning peale laste bussile saatmist sõitsin läheduses asuvasse Põlvasse, et endale Mobiil-ID teha (mis muidugi ei õnnestunud). Kuna plaanis oli veel enne Pärnusse jõudmist "läbi põigata" Karulast, siis võtsin esialgu suuna Otepää poole. Seejärel vingerdasin mööda väikseid külavaheteid Antsla peale ning sealt juba Lüllemäele ja Karulasse. Lõuna-Eesti külavaheteed on tõelised rallisõitjate unelmad. Üks kurv järgneb teisele, muudkui nõlvast üles-alla. Kaaslaseks maailine loodus ning pisikesed talud kohustuslike tiikidega. Kogemata möödusime ka Pokumaast, kuid kuna Otto magas, ei hakanud sinna sisse põikama. Ehk satume millalgi veel sinnakanti :) Karulast edasi liikusime Valgasse ning sealt juba mööda maanteed Tõrvasse, Karksi-Nuia, Abja-Paljuojja. Peale väikest kaardilugemist otsustasin vahelduseks sõita koju läbi Mõisaküla. Seetõttu keerasimegi maanteelt taas kõrvale ning liikusime piki piiri ja mööda kruusateed Liivi lahe poole. Võrreldes Lõuna-Eesti külavaheteedega olid Pärnu mk kruusateed laiad ja sirged. Kiiremaks sõiduks väga mugavad, kuid tegelikult maastikuliselt ja looduslikult igavad. Üks hetk jõudsime Talile, sealt edasi mööda tuttavat teed Häädemeestele. Ning sealt oli koduni juba kiviga visata.
Nädala jooksul mahasõidetud kilomeetreid ning kulutatud bensiini kokku arvutada ei julgenud. Lohutasin end ainult sellega, et ega töötasud "võõrsil" töötamise eest väga väikesed pole. Seega kahjumisse ei tohiks jääda. Pikemate sõitudega on mõneks ajaks nüüd paus jällegi sees. Edaspidi istume kodus ja mõnuleme siin. Mustsõstrad hakkavad juba valmima, vaja neid korjama ning külmikut täitma hakata. Lisaks algab täna "Päikeseloojangu festival", mis huvitavad esinejad ning üritused lausa ukse ette kätte toovad.
laagerdunud,
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar