... võiks olla täitsa sobiv nimi näiteks mõnele loodusprogrammile või -laagrile. Ilmselgelt olen ma end üle töötanud, kui igas mõtteteras ja rohulibles õppematerjali või inspiratsiooni näen :). Maikuu algaski selles vallas üsna tormiliselt - polnud pea ühtegi vaba tööpäeva, kus rahus kodus oleks saanud kasvõi niita või taimi maha panna. 6x viisime läbi loodusretki Paunkülas Kose kandis, 5+1x (viimane jäi juunisse) Murastes, 6+1x pargitunde Pärnu Rannapargis. Lisaks jäid aprilli-maisse ka MTÜ Aasavili loodushariduslike õppeprogrammide läbiviimine maakonna lasteaia- ja algklassidelastele. Kokku 12 programmi. Ja veel nipet-näpet. Pole ime, et kõige selle juures sain ma porgandiseemned alles eile maha pandud :). Õnneks saan nad vajadusel talvituma jätta või kui tuleb pehme sügis-talv, saab veel pikalt värskeid juurikaid peenralt sikutada. Rääkides aga aiapidamisest, siis maasikatega on suisa hull lugu lahti. Võtsin end kevadel lõpuks kokku, et pooled maasikad ümber istutada, kuid teine pool jäi siiski vanale kasvumaale. Juba varasematel aastatel olin märganud mõningaid haigeid krimpsus ja peetunud kasvuga taimi, mille ära hävitasin. Tänavu aga on pea pool peenart nakatunud. Ei teagi, kas ma sealt terveid istikuid enam saangi. Samas sort on hea - suurekasvuline ja magus. Ootan, mil viljade aeg läbi saab ning teen kapitaalse puhastuse. Ja terved istikud kolin kohe võimalikult kaugele vanast peenrast. Ehk õnnestub ikka midagi päästa. Hoopis parem lugu on aga sügisel maha pandud (ning ka iseend külvanud) küüslaukudega. Neid on kõik kohad täis. Vähemalt paariks kuuks on meil küüslaugu varu ehk olemas. Endine kartulikast (praegune maasikapeenar) aga üllatab jätkuvalt. Vähe sellest, et seal vohab ise enda eest hoolitsev till, märkasin üks hetk maasikate vahel kartulipealseid. Ju jäi sügisel mõned kartulid üles võtmata, mis nüüd otsustanud on kasvama hakata. Lisaks panin maasikate vahele ka mõned oad. Kuid neid pole umbrohu vahelt veel suutnud tuvastada. Väga ei julge rohima ka minna. Kisun veel kõik oahakatised üles. Tänavu proovin uuesti ka erinevate kõrvitsalistega. Eelmisel aastal kasvatasin suure hoole ja armastusega taimed toas ette, kuid õue viies surid nad päeva-paariga. Ju kohkusid saatuslikult oma uute elamistingimuste üle. Sel aastal otsustasin seemned õues ette kasvatada, et ei tekiks hilisemat elukohavahetusest tingitud shokki. Kahjuks aga minu ilus plaan läks taas lörri, kuna päikeselise seina ääres paiknevale riiulitele paigutatud potid jäid vihma eest varju. Avastasin selle muidugi siis, kui oli juba liiga hilja. Et mitte väärtuslikku mulda raisku lasta, otsustasin kuu alguses kuivanud pottide sisu teiste taimede istutamisel ära kasutada. Nii siis said seal asuvad seemned juhusliku valiku korras tomatite ja erinevate maitsetaimedega ühte potti. Ei uskunud, et neist seemneist midagi tärkab. Aga võta näpust. Tänaseks kasvavad kõrvitsaliste pisitaimed innukalt koos peremeestega pottides. Varsti tuleb neile vist omaette elamine organiseerida. Mis neist aga sügisel saab, ei teagi. Ilmselgelt ei jõua nad talveks piisavalt suureks kasvada. Saagi pärast aga muretsema ehk ei pea, sest kohalikust aiandist soetasin endale mitu kõrvitsa, suvikõrvitsa, meloni ja arbuusi taime. Paigutasin nad vana lauda sõnnikuhunnikusse kasvama. Lisaks rammule on seal ka päikest ja kuumust rohkem. Esialgu on kõige agaramat kasvu üles näidanud kõrvits. Kuid ehk võtavad ka teised taimed end kokku. Pottides, nagu juba öeldud, kasvatan sel aastal naabrinaiselt saadud pisikesi tomateid ja salatitaimi ning aiandist soetatud erinevaid maitsetaimi. Peenrajupil kiratsevad paar tomatit, mis pidavat suureks ja lopsakaks kasvama. Minul igatahes on nad veel rootsud :). Lisaks äsja mahapandud porknatele, peetidele ja pastinaagile on peenrajupil veel naabrinaise antud kapsad ja porrud. Pole neid kunagi kasvatanud, seega ootan huviga tulemust. Majaesine lillepeenar on vabakujunduslik, kus kasvavad segamini söödavad taimed, püsililled ning selekteeritud umbrohi. Kõik see kokku annab maitsekalt lohaka tootsi peenra välja küll :D.
Hoolimata kevadisest põhjalikust marjapõõsaste hooldusest, tunduvad nad taaskord rekordsaaki kandvat. Seega, kes on huvitatud punastest ja mustsõstardest, andke aga lahkesti teada. Korjama tuleb ise tulla. Tundub, et ka õunu tuleb sel aastal palju ning mõnda ploomi/pirni kohtasin samuti puu otsas. Vaarikad on meil poolenisti metsikud, sest ma ei suuda leida inspiratsiooni nende rohimiseks. Tundub, et varasem liigne torkimine on neid tegelikult ka veidi häirinud, sest noorte taimede juurdekasv pole enam see, mis varem. Peaasi, et nad mul ära ei hääbu. Vaarikasaak on meil seni alati väga hea olnud. Rääkides veel vaarikate rohimisest, siis lemmik leidis suurepärase viisi, kuidas ühendada ebameeldiv vajalikuga. Nimelt korjame küülikutele vaarikate all vohavat naati. Seega saavad loomad endale värske ninaesise, meie aga vaikselt puhtama peenra. Ideaalis valaksin ma puhastatatud taimede alla küülikute kemmergutest pärineva saepuru ning kataksin selle männikoore hakkega. Lisaks paigaldaksin toed kõrgematele vartele. Ilmselgelt on see unelm, praegune reaalsus jääb sellest veel päris kaugele. Aga vähemasti on tekkinud idee.
Küülikutel on aga oma lugu rääkida. Hetkel on meil põhikarjas 8 küülikut - õed prantsuse pässid ning nende peigmees, paar uus-meremaa valgeid, õde-venda UMV ja pässi ristamisest ning uue liikmena noor isane hõbeküülik (nö sinine/must). Plaanis on juurde võtta emane hõbeküülik (nö punane). Pojad on hetkel kolmel küülikul: suure pässi paaritasime tema peigmehe (teise pässiga) ning sündis 9 poega. Hoolimata minu püüdlustest sundida ema poegi võrdselt kohtlema, surid paari päeva jooksul 3 neist ära. Ülejäänud 6 aga asusid kosuma, kes kiiremini, kes aeglasemalt. Praeguseks on kõik enam-vähem samas mõõdus, söövad/joovad/asjatavad agaralt. Teise pässi paaritasime UMV-ga, et saada lihaloomi. Sündis 5 poega, kellest kõik kenasti elus ning kosuvad. Ja viimasena (ajaliselt tegelikult esimesena) sündis meil UMV pesakond, kus esialgu oli 3 poega, kellest ühe elu mul päästa ei õnnestunud. Tõin nad tuppa sooja, kuid viimase jaoks oli see juba liiga hilja. Ülejäänud kahest aga on kasvanud juba arvestatavad noorküülikud - isane Lumepall ja emane Lumehelbeke. Lähiajal on plaanis ristand emane paaritada hõbeküülikuga ning UMV emane ristandi või samuti hõbeküülikuga. Nendest poegadest peaks saama jõulupraad, kui nii tohib öelda.
Aasta algas meil küüliklas tegelikult üsna õnnetult. Esimestel päevadel poegis meile ootamatult väiksem päss. Mina viibisin sel ajal Soomes ning ei osanud/taibanud ka lemmikut juhendada. Seetõttu pojad hukkusid. Temperatuurid olid sel ajal kahjuks talvele vastavad. Kuna lootsime soojale ja varasele kevadele, siis paaritasime veebruaris suuremat pässi. Kahjuks ka tema pojad hukkusid või pigem sündisid surnult. Temaga sai lausa Terveksis ultrahelis käidud, kuna kartsin, et ta ei hakkagi poegima ning ehk jään temast ka ilma. Kolmas kevadine paaritus oli taas väiksema pässiga. Ning nagu kiuste polnud mind taas kodus. Ilm kevadiselt jäine ning pojad hukkusid. Sellised juhtumid on meid väga ettevaatlikuks teinud ning nüüd passin kui kull ja ootan poegade sündimist. Seejärel käin neid mitu korda päevas vaatamas ja kontrollimas, kas nad ikka elus on ja kaalus juurde võtavad. Suuremates farmides pole see kahjuks haruldane, et alla 5 päevased pojad/terved pesakonnad hukkuvad erinevatel põhjustel, kuid meie pisikeses konnatiigis on iga elu oluline ja tähtis. Ja mingisugusest loomulikust kaost ei taha ma sealjuures midagi kuulda.
Kui juba kirjutamiseks läks, siis ehitusest ka paari sõnaga. Tänaseks on kõikides tubades põrandad vahetatud, soojustatud ning pea igal pool ka "uus" põrand maha pandud. Täiesti uus laud on kahes toas, esikus on ära puhastatud ja õlitatud elutoa põrandalauad ning magasmituppa said maha poolvanad lauad, mille lemmik meile välja sebis. Üleüldse sebib ta muudkui igalt poolt igasuguseid asju. Kõrvalhoone sai ehitatud kusagilt saadud laudadest ning katuseks vana kuuri eterniit, nö musta põranda tegi ta ka vanadest laudadest, kaevu ümber ehitab ta hetkel väikest majakest - jällegi erinevatest jääkidest. Ainus, mida ehituspoest ostma peab, on naelutusnurgad ning kruvid. Ja neid kulub meil palju :). Magamistoa seinad saavad ka vaikselt uue katte sisevoordrilaua näol. Köögi üks sein on krohvitud ning ootab teist kihti. Tegemata on veel laed, kuid kuna sealt enam liiva pähe väga enam ei pudene, pole sellega nii kiire :) Tähtsam oleks nüüd lõpuks see va vesi ja kanalisatsioon töökorda saada. Nõudepesumasin ootab juba kannatamatult sahvris, millal ometi musti nõusid pesema hakata saaks. Ma arvan, et seejärel teen ma u 5 a pausi nõudepesemises :)
Väike tagasivaade möödunusse sai nüüd tehtud, kuid see, millest rääkida tahtsin, jäi ikka veel ootele.
algaja aednik,
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar