Suvel võtsime laste ja abikaasaga ette teekonna Hiiumaale. Ka see on saar, kuhu ma pea iga aasta satun - kas tööalaselt, sõpradega või perega. Korduvalt läbikäidud rajad ja ülesronitud tuletornid. Kuid siiski on tore. Minu ja toona pooleaastase O kaheksa aasta tagustest seiklustest saarel, äikesetormiga telkimisest, kahekesi Kõpu torni ronimisest ja telgikaare kadumisest meenutasin lugusid ka seekord - lapsed kõrval kõhistamas. Sel korral oli seltskond suurem ning lapsigi rohkem. RMK metsamaja mahutas meid kõiki ning ümbruskond pakkus tegevust nii väikestele kui suurtele. Mina näiteks korjasin Hiiumaa metsadest usinalt meie talvise mustikavaru kokku. Atraktsiooniks oli ka meie uus lemmikloom kajakk kaasa võetud. Sellega sõitsime ringi, otsides kõikvõimalikke sobivaid vette laskmise kohti. Õnneks ka mõne paiga leidsime.
Augustis käisime ära ka Muhu saarel, kuhu saatsid meid minu toredad sõbrad ja pere pulmakingitusena. Hobust ma endale küll ei saanud, kuid ratsatalus ühe hobumatka tegime ära. Lisaks tutvustati meile kohalikku viinamarjakasvatust ning veinitootmist. Saunas saime ennast hellitada kohalike loodus- ja kehasõbralike hooldustoodetega. Meie eesmärgiks oli viibida ainult Muhus ning kolme päeva jooksul õnnestus saar ka üldjoontes läbi vaadata. Pädaste mõisa juures võlusid meid šoti sarvilised, Liival värske leib, põhjarannikul paepaljandid ja loopealne, veinitalus imelised toidud ja joogid, Koguvas vana pisike koolimaja ning trendikas sadam. Lisaks põnevad rannad, kus kajaki vette lükata saime.
Selle loo kirjutamise ajaks on aastaring täis saanud ning kihelus mõnele saarele minna jälle sees. Ehk jõuab veel selle aastanumbri sees ...
kohalik
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar