Vaba aeg ja meelelahutus - kõige toredam on olla kodus rahus ja vaikuses. Kui jaksan, siis õhtuti 1-2 osa mõnest toredast seriaalist vaadata ning paar lehekülge raamatut lugeda. Raadiost kuulan klassikat, mõnda saadet/Ted-i kõnet või olen vaikuses. Õhtut alustan varakult, sest kütus saab otsa ning keha tahab puhata.
Tervis ja heaolu - ootamatult avastasin, et enam ma ei olegi almighty, kes jaksas laste ja koduse elu kõrval teha seda, teist ja kolmandat. Aju genereerib ideid ikka edasi, kuid nende teostamine võtab rohkem aega ja ressurssi. Mida aeg edasi, seda rohkem veidrusi ja eripärasid ma endas märkan. Kord on külm, siis sügeleb ja ahistab miski, seejärel valutab midagi. Pean jälgima, et joon piisavalt vett, et ei unustaks söömist, looduses liikumist jne.
Töö - minu pikim karjäär oli muuseumis. Tõeline saavutus, pidasin vastu veidi üle kolme aasta. Seniks kuni elu tuli vahele ning meid sujuvalt tagasi Pärnumaale suunas. Tegelikult on minu suurim kirg, hobi ja töö loodusharidus. Viisteist aastat tagasi tegin oma esimesi samme Nõmme loodusmajas ja Aegviidu looduskeskuses. Tänase päevani pole ma sellest tüdinenud, vaid laiendan oma silmaringi, teadmisi ja oskusi, et veelgi parem maailmaparandaja olla.
Pere - minu jonnakas teadmine, et kolmekümnendaks eluaastaks peab mul vähemalt üks laps olema ning laps ei tohi kasvada üksi, viis mind kokku O ja Ittikesega. Õde-venda, kes kisklevad ja lepivad, tülitsevad ja hoiavad. Nii teineteist kui maailma. Nii äge on neid vaadata, leida sarnaseid jooni iseendaga, naerda ning vihastada ühiste veidruste üle. Anda neile edasi kõik oma tarkused ja oskused ning loota, et neist tulevad veel paremad inimesed kui mina ;). Ning T, mu abikaasa, kes tõi mind välja musta augu kõige tagumisemast nurgast. Kes hoiab, hoolib ja armastab. Meid kolme. Ja Murrat. Ja kanu. Ja küülikut. Uskumatu, kuidas teine inimene saab olla nii oma ja lähedane, et üksi olles oleks nagu tükk puudu. Ikka veel imestan selle üle, kuidas on võimalik mõelda samal ajal samu asju ning võtta teisel sõnad suust. Olin sellest kuulnud ja lugenud, isegi selle üle muiganud, kuid ei uskunud, et ka minule võib selline õnn sülle kukkuda.
Kodu - kahjuks sai maaelu minu jaoks kaks ja pool aastat tagasi läbi. Selleks korraks. Haiget teeb siiani ning raske on lahti lasta. Kuid peale kuut aastat elan ma korteris, mille toona võileivahinnaga igaks juhuks ostsin. Et äkki läheb vaja. Vahepeal kaalusin korduvalt sellest loobumist, siis jälle remontisin õhinal. Kuniks tuli õige inimene ja õige aeg ning valmis ta sai. Ruumi on vähe ning maal oma majas oleks toredam, kuid praegu oleme rahul.
Ootan põnevusega, mida järgmised aastakümned mulle toovad :).
optimist
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar