bacardi the satelliit

2,5 aastat tagasi oma sünnipäeval tulin tagasi Hiiumaalt ning suundusin õhtul Raplamaale oam sünnipäevakingituse järele. Peale pikka ekslemist, telefonilevi püüdmist ning minu kaardilugemisoskuse puudulikkust jõudsime ühe taluni. Kuulutuse järgi pidavat seal olema lontkõrv küülik, kel pojad sündinud. Pisikesed karvakerad olidki põhjuseks, miks selle ettevõtmise korraldasime. Nimelt tahtis ema mulle sünnipäevaks küüliku kinkida. Küülikuema oli puhas lontu ning üpris kopsakas; omanik vandus käsi südamel, et isa on saarelt pärit uhke loom ning poegadest kasvavad samuti lontud. Pojad olid kollasekirjud, ühel ka tiigritriibud kerel. Tema otsustasingi endale võtta. Noorena oli ta täiesti kollane, hallikate triipudega. Kõrvad laiali peas. Ootasin kannatlikult kõrvade langemist ning harrastasin küüliku vabapidamist. Vabapidamisel hoidsin teda ruumika ning mugava kodu puudumise tõttu. Seetõttu sai ta minu toas ringi lipata ning lustida. Tema hammaste taha jäid päris paljud materiaalsed väärtused, kuid kellel see enam meeles on. Lõpuks saime talle suure puuri ning panime ta sinna elama.

Ajapikku hakkas ta isegi wc-kastikest puuri nurgas otstarbekalt kasutama, kasvas suureks ja kopsakaks, kollane karvavärvus muutus määrdunud kollaseks, kuid kõrvad olid endiselt poolkikkis. Selleks ajaks oli juba maha matnud lootuse elada koos lontuga, kuid selle asemel oli mul kodus satelliit. Tema kõrvade asetuse järgi hakati ka teisi lontu ja kikk-kõrva ristandeid niimoodi kutsuma. Hoolimata esialgsest pettumusest olin hiljem väga rahul, et mul just satelliit on. Lontud on oma olemuselt liiga lontud ning kikk-kõrvadel on liiga väikesed kõrvad. Minu küülikul aga olid suured, ilusad kõrvad, mida ta viltu peas hoidis (ning vastavalt soovile ringi liigutas). Satelliidi nimi tuligi just kõrvadega vehkimisest, mis meenutas kangesti satelliiti, mis sobivat sagedust otsib ning end seetõttu liigutab (mitte et ma satelliitide tööst midagi teaks).

Iseloomu poolest oli ta täpselt minu vääriline. Jonnakas, ülbitsev ja iseseisev. Järgi inimestel ta ei jooksnud, sülle ei roninud, kuid õnneks ka ründamiskalduvused puudusid. Ta elas rahulikult oma elukest, näris minu riideid jms, sõi ning lasi koertel endaga mängida. Lexit ja Stellat talus ta äärmiselt hästi. Lexi lõbustas end tavaliselt sellega, et võttis küüliku pea oma suhu ning lätsutas seda. Keegi infarkti ei saanud ning pead jäid ka alles.

Kuid minu 20. sünnipäeval avastasin ma midagi imelikku küüliku näos. Nimelt oli tema üks silm tunduvalt teistsugune kui teine. Arsti juurde kihutades saime teada kahjuks, et tegu enamvähem ravimatu haigusega (aktinomükoos, mis kahjuks põhjustab probleeme paljudele küülikutele). Käisime operatsioonil, kuid mõne kuu möödudes ta sellest hoolimata suri.

Suur puur ootab keldris kurvalt uut elanikku, kuid kahjuks ei lubata mulle enam ühtegi uut looma ning vaevalt tema elu Niki ja D-ga väga meeldiv oleks. Senikaua käin mööda loomapoode ning vahin võõraid närilisi. Kui aeg küps, küll siis minagi endale uue eluka saan.

nukker,

tt

ps, hoolimata uhkest nimest jäin teda lõpuni küülikuks kutsuma. Seetõttu pole ka ülal loos tema passinime kasutanud.