sündmused

Aeg lendab lausa linnutiivul. Möödunud kuuga jõudsin muude toimetuste kõrval ka lõpuks kooliga ühelepoole saada, hetkeks. Eks sügisel, kui magistratuuri sisse saan, õpin jälle edasi. Kuid oluline punkt on sellegipoolest selja taha jäänud. Imelik on mõelda, et ma nüüd nö täiskasvanu ja võiksin endale asjaliku täistööajaga koha otsida. Selle asemel ma aga tillulillutan edasi. Ei istu mulle enese sidumine kindla kohaga, kus pean viibima iga päev kellast kellani. Puhkus ka kindlal ajal ning vabu päevi ise valida ei saa. Loodetavasti ei lähe see tunne minust kunagi välja, sest tõesti ei tahaks niimoodi tulevikus elada. Elad selleks, et töötada. Jube.

Kahjuks on kogu meie elu (eriti linnaelu) väga tihedalt seotud rahaga, mistõttu päris ilma tööta ka olla ei saaks. Samas, ega nii ei tahakski. Lõpuks inimene mandub ega suuda oma vaimu ärksana hoida. Kuid raha olemasolu või selle puudumine ei tohiks hakata mõjutama enda heaolu. Kui on raha, siis raiskan seda meeldivate asjade peale. Kui pole, siis järelikult ei raiska. Lihtne ja loogiline. Kuid seegi võib teiste inimestega pingeid tekitada. Miks ei käi piisavalt pikalt tööl ega teeni suuri summasid? Ei usu, et oleks parem igapäevaselt hommikust õhtuni tööl istuda ning samal ajal tunda väsimust ja viha, et kodus ei saa midagi ära tehtud ja koertega piisavalt tegeletud. Iga kell olen ma nõus töötama vaba graafikuga ja teenima vähem kui minu kodu sellest ei kannata.

Aga raha rahaks. Mulle tegelikult ei meeldi rahast rääkida, kuna minujaoks on see lihtsalt asi, mille abil muutuvad inimesed tarbimishulludeks, kadedateks ja urgitsejateks ning kaotavad viimaseki raasukesed oma väärikusest. Linnas elades on teda paratamatult vaja, kuid pole vaja sellepärast siis naba paigast rebestada.

Viimase kuu olulisemate sündmuste hulka kuuluvad juba ülalmainitud bakatöö tegemine ja kaitsmine, väike põige Helsingisse salukide erikale ning muidugi Rabarock. Koertenäitus läks edukalt, saime kinnitust kahtlusele, et D on saluki, kel neli jalga, lihased, hea liikumine ning nooruslik välimus. Tegelikult oli kohtunik põhjalik ja asjalik, andis meile hindeks 1 - roosa lint. Nelja hulka me ei pääsenud, kuna D võrreldes konkurentidega on tõesti veidi lapselik. Kuid ta ka noorem kui võitjad. Küll kosub.

Õhtul kihutasin tuhatnelja Järvakanti, et jõuda vähemalt festivali viimaseid tunde ja esinejaid nautida. Pingutus tasus end kuhjaga ära. Mulle on alati meeldinud rocki ning metali sugemetega muusika, tekitab heaolutunde ning äratundmisrõõmu. Kuigi vahepeal läks muusika veidi liiga karmiks, elasin ka selle üle. Huvitav oli jälgida sealseid inimesi. Festivalile olid tulnud nii "karvased kui sulelised". Punkarid, pensionärid, lastega pered, lihtsalt toredad inimesed. Muidugi oli enamus neist erineva astmega alkoholijoobes, kuid see muutis nad leebeteks ning rõõmsateks. Vihaseid ning ülbitsemishimulisi inimesi vähemalt mina küll ei kohanud. Minu õnneks polnud "beibed" seda üritust oma kalendrisse märkinud. Huvitav on see, kuivõrd erines Rabarock suvetuuri kontserditest. Seda just õhkkonna ja inimeste poolest. Tuuridel võib kohata päris sageli alkoga liialt sõbrustanud pubekaid, kes enamus alaealised ning omades meeletut ego käituvad vägagi väljakutsuvalt, ebameeldivalt jne. Neid omadussõnu võiks siia veel lademes panna, kuid minuga sama meelt olevad inimesed said vist juba asjale pihta. Mis ma ikka neid maatasa teen, nende elu kindlasti alko, suitsu, narko tõttu piisavalt peeti keeratud. Seetõttu on tuuridel õhustik närviline, inimesed karjuvad ja läbustavad. Pahatihti ei pöörata üldse tähelepanu laval toimuvale. Peale kontserti kihutavad kõik tuhatnelja oma autode poole, et siis kasvõi täis peaga koju kimada. Kokkuhoitud 5-10 min on kindlasti palju olulisema väärtusega, kui avarii tõttu lõppenud enda/kahjuks sageli ka teiste eluküünal. Minupoolest sõitku nad kõik puusse, peaasi, et asjasse mittepuutuvad inimesed/loomad/loodus terveks jääksid. Rabarockile aga olid inimesed tulnud just nautima muusikaprogrammi ning sõprade seltskonda. Esinejatele elati kaasa väga tormiliselt, mis mõjus laval olijatele kindlasti veelgi innustavamalt. Üks väga huvitav element RR-l oli telklaager, õigemini laagrid. Kaks piiratud maa-ala lausa kihas telkidest. Tihedalt üksteise kõrval, uued ja vanad, moodsad ja retrod, ümmargused ja viilkatustega, suured ja väikesed. Seal said festivalile tulnud inimesed veeta reede-laupäeva ööd. Kogu eluolu seal oli samuti väga rahulik ning mõnus. Pärast hakkasin mõtlema, kas sel ajal, kui telgielanikud rokkisid, pikanäpumehed võõra vara vastu huvi ei tundnud. Kuid eks RR järelkajast ole seda kuulda. Arvestades sealseid inimesi, ma üldse ei imestaks, kui vargusi ei registreeritud. Nüüd ma olen suutnud oma jutuga maha teha tänapäeva noored ning ülistada alternatiivseid üritusi. Ehk mõni sel aastal mittekäinud võtab ennast kokku ning kaeb RR järgmisel aastal ära. Mina igatahes olen hetkeseisuga 100% mineja. Kuid sinna tervelt 1 a aega. Eks näis, mis selle ajaga juhtuda jõuab.

tt