Eestimaa on ilus, lausa hingekriipivalt ilus. Seda väidan ma sellest hoolimata, et mul võrdlus muu maailmaga üldiselt puudub. Soomes paljanduvad vahvad graniitkaljud, Saksamaa-Austria piiril on kõrged vinessemattunud Alpid, Sotimaal kanarbikuväljad ning mäed. Need on samuti kõik väga ilusad, kuid neis puudub see soe kodune tunne, mis mind valdab, kui mööda Eestimaad ringi liigun. Isegi ületades Läti, meie naaberriigi piiri, tundub loodus silmapilkselt muutuvat viimase kahjuks. Ehk ma ilustan asju üle, kuid ka loodusvõhikule peaks selge olema, et Eesti on võrreldes teiste Euroopa riikidega 100 % metsade ja soode maa. Meil on 5 rahvusparki ning arvukalt kaitsealasid, millest suur osa tegeleb metsakoosluste ning märgalade kaitsega. Lääne-Euroopas nt pole märgaladest haisugi. Seal kuivendati nad juba ammu ära, et saada juurde väärtuslikku põllumaad (Holland). Samuti oli veider lugeda sakslaste karupaanikat. Riiki oli sisenenud üle pika aja üks karu, kes olevat kedagi maha murdnud ning nüüd kõik räägivad temast. Huvitav, kui nad kuuleksid, et Ruhnu saarel (mille pindala on võrreldamatult väiksem) elab ka karu, nad vist evakueeriksid terve saare kohe mandrile.
Tahaks minna ... aga ... . Tüüpiline mina. Ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga kuidagi väga raske on neid realiseerida. Aga ma usun, et ma vaikselt arenen ja ükskord, kui ma juba suur olen, saan minna millal tahan kuhu tahan.
Huvitav, miks inimestel on vajadus kõiges püüelda steriilsuse, sileduse ja puhtuse poole. Miks ei võiks suvilakrunt olla veidi muhklik ja lohklik :). Ikka tuleb tellida mitu koormat mulda, see peegelsiledaks teha, steriilne muru peale külvata ning seal siis peenelt peesitada. Miks ei võiks muru sees kasvada lilled, ristikhein, varjulistes kohtades sammal, elada putukad. Ühesõnaga olla elus. Õigus, inimesed ju kardavad elusat loodust. Aias hüppavad konnad, ronivad teod, lendavad mesilased on ju väga ohtlikud ning neid poleks enda ümber üldsegi vaja. Ning kõik aeda sattunud ussid tuleb kohe maha tappa. Ning pärast ma imestan, miks lapsed metsas käies vaatavad üllatuse/hirmuga sääski jm putukaid ning kardavad usse. Ükski loom ei taha inimest segada, kui meie neid ei sega ning kättemaksuiha neil samuti pole.
"Üle vainude valendav aur, vahulillede udune voodi.
Igaühel on südame laul, igaühel on see isemoodi."
Jutupaunik,
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar