Käisime täna Itti-Otto ja Dhakraga rannas jalutamas. Oli sume õhtupoolik, lained vaikselt loksusid, rand oli inimtühi, soe tuuleke paitas nahka :D. Ja siis nägi printsessike vett ja püüdis sellesse ahvikiirusel sukelduda hoolimata seljas olevast kleidist ning sandaalidest. Kiskusin ruttu Ittil riided seljast ning mürtsti ta vees oligi. Ütleme nii, et rohkem ta vette ei kippunud. Jäi viisakalt veepiirile pidama :) Tegelikult oli vesi päris soe, aga ju ta veidi ehmus selle sügavuse ja avaruse peale. Varsti tuli oma ekspeditsioonilt tagasi Otto, kes teatas, et oli komistanud hülge otsa ning teda oksaga togides oli veri välja tulnud. Hmm. Tean, et Pärnu lahe randades leidub üsna sageli hülgekorjuseid, aga ise pole ma varem neid kohanud. Teine mõte oli, et äge, Otto tunneb juba hülge ka ära. Pole neid loomi väga raamatust/tv-st vaadanud. Kuna ta tahtis hirmsasti ka mulle hüljest näidata, siis mõningase ettevaatlikusega asusin tema järel teele. Lõpuks jõudsime poolenisti liiva alla mattunud loomani, kes tundus üsna värske veel olevat. Suu oli tal lahti ning säravvalged hambad paistsid. Vastukaaluks silmakoobastes valitsevale mustusele. Hetkeks tekkis mõte endale kollektsiooni hülgekolp saada, kuid see kadus õnneks kiiresti. Võibolla aasta pärast oleks loom ümbert piisavalt lagunenud, et kannataks kolba kaasa võtta, eeldusel, et vahepeal torm teda minema ei vii või teised loomad laiali ei tassi. Igatahes polnud see väga meeldiv vaatepilt. Vähemalt minu jaoks. Otto aga muudkui seletas õhinal. Temale see järelikult õõva ei tekitanud. Tagasiteel leidsime ka teise laiba, kelle otsa Otto ilmselt alguses koperanud oligi. Too oli veel rohkem liiva all peidus, pilliroost pulgad tema ümber püsti. Et inimesed ilmselt peale ei astuks/otsa ei koperdaks. Huvitav, mis nendest hülgekorjustest edasi saab. Jäävadki niimoodi liiva alla? Rannaliival päevitamine ei tundu peale selliseid leidusid enam üldsegi ahvatlev.
tt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar